Vahepeal on siin blogis ilma teinud kodusel hoiul olevad kassid. Ruffusel läks hästi, tema leidis endale kiiresti väga hea kodu ja armastava perenaise. Perenaine kirjutab Ruffusest nii:
Ta on lihtsalt imetore kiisu, esimesel päeval oli natuke häbelik, aga nüüd on ta julge ja vahva kassipoiss. Kui mängima hakkab, siis silmakesed hakkavad sädemeid pilduma, nii et kogu tuba on sooja valgust täis! Sööb ja joob tublisti ja kõht on ka korda läinud. Kõige armsam on see, et ta tuleb õhtul mulle täitsa kaissu magama, paneb oma käpad minu käe peale ja jääb magama. Harjutan teda kammimisega ka iga päev, ühes käes on kamm, teises kassikomm. Veel kord, suur-suur aitäh, me oleme nii õnnelikud. Ruffus saadab teile ka sinna pika pai!
Mina olen nüüd nii ilus, sile ja kammitud poiss! Ja mis kõige tähtsam - armastatud. |
Ka Kassiabi hittkass Rombike on lõpuks endale oma kodu
leidnud. Rombike on üks neljast kassipojast, keda talvel krõbeda külma ajal Mustamäel püüdmas käisime. Tema oli viimane, kes kätte saadi - kõige kavalam, vintskem ja äkilisem tegelane. Kuid lõpuks sai temast kõige inimsõbralikum. Rombike jõudis elada nii Kassiabi suures majas kui ka kolmes erinevas
hoiukodus. Võib-olla just selline rändamine aitaski tal saada kiireks
kohanejaks ja inimestega harjuda. Reklaamisime teda väga palju, kuna
ta on tõesti erakordne kassipoeg, lihtsalt uskumatult armsa iseloomu ja
olemusega. Seda aga pildilt ei näe, ainult isiklikul kokkupuutel saab
aru. Tal on superpehme kasukas, naljakas üllatunud näoilme ja vaikne järjekindel
nurr. Ta tahab oma ninakest inimese ninaga kokku panna ja oma nägu vastu
inimese põski hõõruda. Ta poeb lõua alla nagu üks pisike pehme soe tombuke ja
magab rahulikult süles. Mängib vaikselt ja viisakalt, sööb hea isuga, ei tee
eriti pahandust, ja poeb märkamatult sügavale-sügavale südamesse. Oma praeguse
noore perenaise südame võitis ta oma rombikujulise ninalaiguga. Loodame, et Rombikese
elu kulgeb nüüd aina ülesmäge. Et ta ei pea enam kunagi olema üksik, näljane ega külmavõetud.
Rombike hoiukodus number kaks |
Kaisu
läks väga toredasse lastega perre. See oli tema jaoks ka igati sobiv kodu, kuna
ta on äärmiselt leebe ja lepliku loomuga kass. Oleme temast juba mitmeid
uudiseid kuulnud ja tal läheb hästi, ehkki pidi käima väikesel
hambaoperatsioonil. Aga meel on tal rõõmus ja tuju hea, jookseb ringi, mängib
ja tassib mänguasju trepist üles-alla :) Temaga ollakse väga rahul ja ta on
armastatud pereliige.
Artur
sai aedlinna eramaja-kassiks. Täiskasvanud lapsed kinkisid ta nimelt oma emale
emadepäevaks. Ka tema pärast on väga hea meel, kuna temagi vääris suurepärast kodu. Artur on täielik kass-flegmaatik, hea iseloomu kehastus isiklikult. Ta on ka mitme loomaarsti poolt oma rahuliku loomu eest kiita saanud.
Näidisflegmaatik Artur |
Pässu, olles üle elanud mitmed tervisemured, läks eraldi hoiukodusse, kust sai ka oma päris koju. Tema elab nüüd noore neiu ja noormehe juures, kes teda väga hoiavad. Pässut vaatama tulles heitis neiu põrandale kassi kõrvale pikali, et näha, kuidas nad omavahel klapivad. Tundus, et hästi. Pässul on nüüd kodu.
Suur Must sai ühte perre seltsiks emasele mustale kassile. Teine kass tuli talle kohe uksel vastu ja limpsis tervituseks kõrvad puhtaks :) Nüüd kappavad seltsis mööda maja ringi. Siilike läks toreda noormehe ja tema ema juurde. Tema vajab uues kodus natuke pikemat harjumisaega, kuna on elus palju pettumusi üle elanud ja seetõttu tahab rahulikult ja järk-järgult inimest usaldama õppida. Öösel käib aga juba hea meelega kapi alt väljas, mängib ka :)
Aga Maxillale sai osaks tõeline ime. Tema on juba mitu aastat Kassiabis olnud ja kassivõtjatest ikka maha jäänud. Sest ta on kartlik kass, kes inimest hea meelega endale ligi ei lase, inimesed aga tahavad reeglina ikka oma kassile pai ka teha. Seekord tuli endale kassi otsima aga noor naine, kes soovis seltsilist oma praegusele kassile. Tahtis just sellist kiisut, kes saaks omaette olemisega hästi hakkama ega nõuaks kogu aeg tähelepanu, kuna perenaine tegeleb kodus käelise tööga. Kass pakub seejuures oma kohalolekuga seltsi. Maxilla sai oma unelmate võimaluse. Ta on tubane ja hoitud, kuid saab samas rahus olla ja temalt ei nõuta midagi, mis on talle vastumeelne. Kirss koogil on see, et seltsiks on teine kass. Maxilla tahab hirmsasti teiste kasside lähedust ja seltskonda. Tahab nendega päid kokku puksida ja miilustada. Ja kes teab - ehk seal unelmate kodus, inimese pideva hoole all saab Maxillastki lõpuks inimlembene paikass. Iseloom on tal hea ning hellusevajadus tegelikult suur, ainult julgust on veidike juurde vaja.
Meil jääb üle vaid talle kõvasti pöialt hoida ja tema perenaisele SUUR aitäh öelda. Oleks selliseid inimesi rohkem, kes võtaksid teadlikult raske kassi ja annaksid seega lootust neile, kel lootust ei ole.
Need olid siis õnnelikud kassid, kes lõpuks leidsid endale oma inimesed. Aga tuba kolmes on kodu ootamas veel järgmised toredad karvakerad.
Daune - kaunis, seltskondlik ja võimukas daam, kel arusaamatul põhjusel pole pea kaks aastat õnnestunud kodu leida, kuigi ta hüppab igale kassivaatajale esimesena sülle ja püüab igati nende tähelepanu võita.
Hermes - kes on tegelikult musipoiss ja täielik sõber, kes aina nühib, nurrub ja tolkneb koristamise ajal jalus, kuid kahjuks külastajad ei usu seda, sest võõraid Hermes kardab. Eriti mehi ja eriti suuri seltskondi ja samuti kõva lärmi. Nii mitu korda on Hermes napilt kodust ilma jäänud, kuna ei lase huvilistel endale pai teha ja lippab oma pikkadel jalgadel väledalt eest ära. Hermesel oleks vaja rahulikku ja mõistvat kodu, kus tal lastaks ise otsustada, millal sõbraks hakata. Sest selles pole küll vähimatki kahtlust, et selleks ta hakkab. Ja ruttu.
Nipi - vähemalt üks sile mustvalge kass peab ju toas olema, ja Sisseli, Laima, Valli, Arturi ja Iivali mantlipärijaks ongi nüüd saanud Paldiski kassipoiss Nipi. Järjekordne tore ja julge nurrumootor. Algul veidi võõrastas ja kõhises teiste kasside peale, kuid nüüdseks on kenasti kohanenud. Nipi on väga mänguhimuline ja elurõõmus kass, armastab kõrgetel kohtadel turnida, süüa, magada ja pai saada - ühesõnaga kass nagu kass ikka, kõik just nii, nagu olema peab!
Pontšik William - suur, uhke ja kaunis noorhärra. Kahjuks jällegi kurva saatusega - tema perenaine sõitis välismaale ja jättis kassi naabrite hooleks, lubades varsti naasta. Siis aga selgus, et perenaine enam tagasi ei tulegi ja kassist ei taha ka enam midagi kuulda. 80-aastastele vanakestele käis loom aga üle jõu. Nii jõudiski majesteetlik William Kassiabisse. Inimesega on ta väga sõbralik, kuid teistesse kassidesse suhtub umbusklikult. Ent ta võib siiski veel harjuda, kuna on alles aastane ja pole lihtsalt kunagi elus teiste kassidega kokku puutunud.
Miisi - tema on meie uusim asukas. Lumivalge emane kassike. Miisi saatus on Williamiga sarnane. Temagi muutus üleliigseks, kui pererahvas välismaale kolis. Miisi on sõbralik ja usaldav, pärit lastega perest ja eluaeg inimeste keskel elanud. Tema ju ei tea ega mõista, et teda on maha jäetud ja ära põlatud. Igatahes nüüd otsib ta endale kodu PÄRISEKS.