Perekond Tupsununnude saaga

Poolteist nädalat tagasi sai Kassiabi kirja, et Mustamäe majade vahel on märgatud 4-liikmelist kassipesakonda. Kolm mustvalget ja üks triibik. Tegu oli alles suhteliselt väikeste poegadega, kes elavad omaette, ilma emata soojaveetoru all. Noormees, kes kiisudest meile teatas, pani neile ka toitu ning pisikesed asusid isukalt sööma. Inimest aga endale lähedale ei lasknud – nagu tänavalapsed ikka.

Mida teha? Ilmad olid jäised ja aeg ei rääkinud meie kasuks. Tuli minna kassikesi püüdma. Nii noored kassilapsed on veel üsna hästi sotsialiseeritavad ning võivad veel kenasti inimesega harjuda. Ka on noortel kiisudel palju kergem kodu leida kui juba vanema kassina.

Mõeldud-tehtud: juba järgmisel päeval oli Kassiabi kaheliikmeline abilistebrigaad Mustamäel platsis. Käiku läks püügipuur, mille uks langeb kinni, kui loom on selle tagumisse otsa jõudnud. Abilised panid maitsva toidu välja ning hiilisid ise eemale, et kassikesi mitte ehmatada. Ei läinud mööda kaht minutitki, kui esimene „ohver“ oli lõksus – pisike mustvalge tegelane, ise hirmus ehmunud, et mis nüüd siis ometigi juhtus. Me ei saanud riskida sellega, et kassike puurist välja pääseb ja plehku paneb, seega ei hakanud me teda transpordikasti ümber tõstma, et puuri vabastada ja veel kasse püüda. Viisime esimese ära Kassiabi hoiukodusse. Esimest korda elus sai see pisike loom magada soojas ruumis pehmel padjal, toidukauss nina ees.

Järgmisel päeval läksime uuesti ning tulime ka seekord kohe saagiga tagasi – teine mustvalge poeg oli käes.

Kolmanda kassipoja püüdmine võttis natuke kauem aega. Kas olid ülejäänud kaks tükki oma õdede-vendade kogemusest õppinud või olidki nad loomu poolest ettevaatlikumad – seekord tuli oodata mitu tundi, enne kui kassike lõksu langes. Abilised käisid veel poes üha uusi maiuspalu toomas, kuni lõpuks grillkana kints ühe pojakese ligi meelitas. Seekord oli tegemist väikese triibikuga.

Kassiabis saime neid lähemalt vaadata ja tundma õppida. Kassipojad on umbes 4 kuu vanused. Kõik kolm olid arusaadavalt väga ehmunud, kuna neil polnud ju inimestega varem mitte mingisuguseid kokkupuuteid olnud. Polnud veel teada, kas need kahejalgsed loomad on usaldusväärsed või mitte. Mis aga kassiabilisi väga positiivselt üllatas, oli see, et kassipojad ei olnud üldse padumetsikud, nagu me kartsime. Inimkäe eest tõmbusid küll eemale, kuid kallaletulekust ei olnud juttugi. Pai sai neile täitsa edukalt teha.

Nüüdseks on kolm kassipoega jõudnud abiliste juurde hoiukodudesse sotsialiseerimiskursustele. Esimene kassike läks ühte hoiukodusse ning kaks ülejäänut teise. Esimene kassipoeg on isane. Hoiukodus sai ta nimeks Toomas. Tema on juba väga hästi kohanenud, istub süles ja lööb nurru :)

Teised, töönimedega Tupsu ja Nunnu, on veel ettevaatlikumad. Nemad on hoiukodus kahekesi koos ja nende sugu ei ole veel teada – me ei ole tahtnud neid uurimisega liialt kiusata.

Nüüd on meile jäänud veel viimane murelaps, Rombike. Rombike on mustvalge kassipoeg, kel nina peal armas rombikujuline laik. Tema on kõige ettevaatlikum ja targem. Oleme ligi nädal aega teda püüdmas käinud, kuid ta lihtsalt ei lähe puuri sisse. Aga me ei kaota lootust. Tahaksime, et kõik neli tänavalast saaksid endale sooja turvalise kodu ja oma isiklikud inimesed. Seega, mida ootame teilt, kallid lugejad? Ootame, et hoiaksite meile pöialt ja saadaksite teele häid soove, et saaksime ka viimase Tupsununnude perekonna liikme kätte.

Siin need Tupsununnud meil on.

Sülekass Toomas

Mustvalge Nunnu ja triibuline Tupsu

Tupsununnud Kassiabi kodulehel: Toomas, Tupsu, Nunnu.