Vahekokkuvõte olukorrast ehk Kassiabis juhtub imesid

Vahepeal on siin blogis ilma teinud kodusel hoiul olevad kassid. Ruffusel läks hästi, tema leidis endale kiiresti väga hea kodu ja armastava perenaise. Perenaine kirjutab Ruffusest nii:
 

Ta on lihtsalt imetore kiisu, esimesel päeval oli natuke häbelik, aga nüüd on ta julge ja vahva kassipoiss. Kui mängima hakkab, siis silmakesed hakkavad sädemeid pilduma, nii et kogu tuba on sooja valgust täis! Sööb ja joob tublisti ja kõht on ka korda läinud. Kõige armsam on see, et ta tuleb õhtul mulle täitsa kaissu magama, paneb oma käpad minu käe peale ja jääb magama. Harjutan teda kammimisega ka iga päev, ühes käes on kamm, teises kassikomm. Veel kord, suur-suur aitäh, me oleme nii õnnelikud. Ruffus saadab teile ka sinna pika pai!
 

Mina olen nüüd nii ilus, sile ja kammitud poiss! Ja mis kõige tähtsam - armastatud.

 

Ka Kassiabi hittkass Rombike on lõpuks endale oma kodu leidnud. Rombike on üks neljast kassipojast, keda talvel krõbeda külma ajal Mustamäel püüdmas käisime. Tema oli viimane, kes kätte saadi - kõige kavalam, vintskem ja äkilisem tegelane. Kuid lõpuks sai temast kõige inimsõbralikum. Rombike jõudis elada nii Kassiabi suures majas kui ka kolmes erinevas hoiukodus. Võib-olla just selline rändamine aitaski tal saada kiireks kohanejaks ja inimestega harjuda. Reklaamisime teda väga palju, kuna ta on tõesti erakordne kassipoeg, lihtsalt uskumatult armsa iseloomu ja olemusega. Seda aga pildilt ei näe, ainult isiklikul kokkupuutel saab aru. Tal on superpehme kasukas, naljakas üllatunud näoilme ja vaikne järjekindel nurr. Ta tahab oma ninakest inimese ninaga kokku panna ja oma nägu vastu inimese põski hõõruda. Ta poeb lõua alla nagu üks pisike pehme soe tombuke ja magab rahulikult süles. Mängib vaikselt ja viisakalt, sööb hea isuga, ei tee eriti pahandust, ja poeb märkamatult sügavale-sügavale südamesse. Oma praeguse noore perenaise südame võitis ta oma rombikujulise ninalaiguga. Loodame, et Rombikese elu kulgeb nüüd aina ülesmäge. Et ta ei pea enam kunagi olema üksik, näljane ega külmavõetud.

Rombike hoiukodus number kaks

Tuba kolmes endas on ka mitmeid arenguid toimunud, mõned neist üsna üllatavad - aga seda positiivses mõttes :) Blogis mainitud tegelastest on kodu leidnud Kaisu, Artur, Pässu, Siilike, Suur Must, ja - üllatus-üllatus! - Maxilla!

Kaisu läks väga toredasse lastega perre. See oli tema jaoks ka igati sobiv kodu, kuna ta on äärmiselt leebe ja lepliku loomuga kass. Oleme temast juba mitmeid uudiseid kuulnud ja tal läheb hästi, ehkki pidi käima väikesel hambaoperatsioonil. Aga meel on tal rõõmus ja tuju hea, jookseb ringi, mängib ja tassib mänguasju trepist üles-alla :) Temaga ollakse väga rahul ja ta on armastatud pereliige.

Kaisu, kes jäi ka oma uues kodus Kaisuks

Artur sai aedlinna eramaja-kassiks. Täiskasvanud lapsed kinkisid ta nimelt oma emale emadepäevaks. Ka tema pärast on väga hea meel, kuna temagi vääris suurepärast kodu. Artur on täielik kass-flegmaatik, hea iseloomu kehastus isiklikult. Ta on ka mitme loomaarsti poolt oma rahuliku loomu eest kiita saanud.

Näidisflegmaatik Artur

Pässu, olles üle elanud mitmed tervisemured, läks eraldi hoiukodusse, kust sai ka oma päris koju. Tema elab nüüd noore neiu ja noormehe juures, kes teda väga hoiavad. Pässut vaatama tulles heitis neiu põrandale kassi kõrvale pikali, et näha, kuidas nad omavahel klapivad. Tundus, et hästi. Pässul on nüüd kodu.

Siiamisiniste silmadega Pässu

Suur Must sai ühte perre seltsiks emasele mustale kassile. Teine kass tuli talle kohe uksel vastu ja limpsis tervituseks kõrvad puhtaks :) Nüüd kappavad seltsis mööda maja ringi. Siilike läks toreda noormehe ja tema ema juurde. Tema vajab uues kodus natuke pikemat harjumisaega, kuna on elus palju pettumusi üle elanud ja seetõttu tahab rahulikult ja järk-järgult inimest usaldama õppida. Öösel käib aga juba hea meelega kapi alt väljas, mängib ka :)

Suur Must esiplaanil, Siilike taga

Aga Maxillale sai osaks tõeline ime. Tema on juba mitu aastat Kassiabis olnud ja kassivõtjatest ikka maha jäänud. Sest ta on kartlik kass, kes inimest hea meelega endale ligi ei lase, inimesed aga tahavad reeglina ikka oma kassile pai ka teha. Seekord tuli endale kassi otsima aga noor naine, kes soovis seltsilist oma praegusele kassile. Tahtis just sellist kiisut, kes saaks omaette olemisega hästi hakkama ega nõuaks kogu aeg tähelepanu, kuna perenaine tegeleb kodus käelise tööga. Kass pakub seejuures oma kohalolekuga seltsi. Maxilla sai oma unelmate võimaluse. Ta on tubane ja hoitud, kuid saab samas rahus olla ja temalt ei nõuta midagi, mis on talle vastumeelne. Kirss koogil on see, et seltsiks on teine kass. Maxilla tahab hirmsasti teiste kasside lähedust ja seltskonda. Tahab nendega päid kokku puksida ja miilustada. Ja kes teab - ehk seal unelmate kodus, inimese pideva hoole all saab Maxillastki lõpuks inimlembene paikass. Iseloom on tal hea ning hellusevajadus tegelikult suur, ainult julgust on veidike juurde vaja.

Meil jääb üle vaid talle kõvasti pöialt hoida ja tema perenaisele SUUR aitäh öelda. Oleks selliseid inimesi rohkem, kes võtaksid teadlikult raske kassi ja annaksid seega lootust neile, kel lootust ei ole.

Maxilla miilustab Hermesega

Need olid siis õnnelikud kassid, kes lõpuks leidsid endale oma inimesed. Aga tuba kolmes on kodu ootamas veel järgmised toredad karvakerad.

Daune - kaunis, seltskondlik ja võimukas daam, kel arusaamatul põhjusel pole pea kaks aastat õnnestunud kodu leida, kuigi ta hüppab igale kassivaatajale esimesena sülle ja püüab igati nende tähelepanu võita.

Miks ma ikka veel siin olen?

Hermes - kes on tegelikult musipoiss ja täielik sõber, kes aina nühib, nurrub ja tolkneb koristamise ajal jalus, kuid kahjuks külastajad ei usu seda, sest võõraid Hermes kardab. Eriti mehi ja eriti suuri seltskondi ja samuti kõva lärmi. Nii mitu korda on Hermes napilt kodust ilma jäänud, kuna ei lase huvilistel endale pai teha ja lippab oma pikkadel jalgadel väledalt eest ära. Hermesel oleks vaja rahulikku ja mõistvat kodu, kus tal lastaks ise otsustada, millal sõbraks hakata. Sest selles pole küll vähimatki kahtlust, et selleks ta hakkab. Ja ruttu.

Roosa sobib ka poistele

Nipi - vähemalt üks sile mustvalge kass peab ju toas olema, ja Sisseli, Laima, Valli, Arturi ja Iivali mantlipärijaks ongi nüüd saanud Paldiski kassipoiss Nipi. Järjekordne tore ja julge nurrumootor. Algul veidi võõrastas ja kõhises teiste kasside peale, kuid nüüdseks on kenasti kohanenud. Nipi on väga mänguhimuline ja elurõõmus kass, armastab kõrgetel kohtadel turnida, süüa, magada ja pai saada - ühesõnaga kass nagu kass ikka, kõik just nii, nagu olema peab!

Nipi hoiab toal silma peal

Pontšik William - suur, uhke ja kaunis noorhärra. Kahjuks jällegi kurva saatusega - tema perenaine sõitis välismaale ja jättis kassi naabrite hooleks, lubades varsti naasta. Siis aga selgus, et perenaine enam tagasi ei tulegi ja kassist ei taha ka enam midagi kuulda. 80-aastastele vanakestele käis loom aga üle jõu. Nii jõudiski majesteetlik William Kassiabisse. Inimesega on ta väga sõbralik, kuid teistesse kassidesse suhtub umbusklikult. Ent ta võib siiski veel harjuda, kuna on alles aastane ja pole lihtsalt kunagi elus teiste kassidega kokku puutunud.

Olen suur ja ilus!

Miisi - tema on meie uusim asukas. Lumivalge emane kassike. Miisi saatus on Williamiga sarnane. Temagi muutus üleliigseks, kui pererahvas välismaale kolis. Miisi on sõbralik ja usaldav, pärit lastega perest ja eluaeg inimeste keskel elanud. Tema ju ei tea ega mõista, et teda on maha jäetud ja ära põlatud. Igatahes nüüd otsib ta endale kodu PÄRISEKS.

Kaunis Miisi