Hiljuti jõudis kassiabilisteni tore uudis, et tuba kahe staarblogija Richard on endale kodu leidnud - või siis leidis kodu tegelikult Richardi, sest tegelikult läks Richi alguses justkui hoiukodusse, kuid ajapikku suutis kõik kohalikud endale nii korralikult ümber käpa keerata, et nad otsustasidki ta endale jätta. Richardi endised toaneitsid-kassiabilised käisid talle veel pidulikult õnne soovimas ja pererahvale tema passi üle andmas. Siin on ka üks pildike uhkest Richardist, käpp passil, oma päriskodus:
 |
| Uhke Richard |
Küll Richard räägib oma blogis ise lähemalt. Tuba kolme blogi juba sai noomida, et miks me ei kirjuta - eks ma siis võtan Richardi eeskujul asja enda peale ja kirjutan. Mina olen William, toa kuningas.
 |
| Mina, William |
Jah, erinevalt oma inglise nimekaimust olen mina juba ammu troonil ja valitsen siin päikesevärvides toas juba tükk aega. Vahepeal veetis siin paar nädalakest ka üks tegelane Diego, kes paistis arvavat, et ta on tõeline maffiaboss ja üritas ka minu autoriteeti küsimärgi alla seada, kuid õnneks läks ta peagi oma päriskoju. Sest inimestega miilustada, nurruda, sülle ronida ja end selili keerata oskab ta väga hästi, ja nii ta siis silma jäigi. Tegelikult tulid need huvilised ju hoopiski mind vaatama, aga koju viisid Diego. Nad tahtsid kassi, kes sobiks nii vanaema kui ka lapselapsega, ja Diego oligi selline - valmis nii vanaema süles nurruma kui ka lapselapsega väsimatult mängima. Mina olen ikka rohkem mängija kui sülesmagaja.
 |
| Diego |
Uudiseid on meil muidugi palju, sest aega on ju vahepeal kõvasti mööda läinud. Hüüame nüüd kõik koos hip-hip-hurraa!, sest teate, kes koju on saanud? Mõlemad meie veteranid - nii Daune kui ka Hermes! Esimesena läks Hermes. Tema elab nüüd Mustamäe korteris ja on sõbraks kahele kassile. Hermes on ju väga fotogeeniline poiss ning piltide järgi tema pere ta välja valiski. Talle on varemgi huvilisi olnud, kuid tavaliselt poeb Hermes peitu ja jookseb eest ära, kui inimesed teda vaatama tulevad. Seetõttu polnudki ta siiani väljavalituks osutunud. Kuid seekord sattus ta tõesti õigete inimeste juurde, kes uskusid, et Hermes on tegelikult tõeline musipoiss, kui ta ainult natuke harjumisaega saab. Ja hops - juba mõne päeva pärast tuligi Hermes oma uues kodus inimeste juurde miilustama ja hellust küsima! Temaga ollakse väga rahul. Palun väga, nendelt piltidelt on ju ilmselgelt näha, kui hästi ta ennast kodus tunneb, ja et ta ei ole mingi arglik kass, vaid hoopis tõeline paipoiss.
 |
| Hermes mõnuleb |
 |
| Süga mind! |
Ja sõjaprintsess Daune, kellel oli viimasel ajal näost näha, et ta on meie seltskonnast niiii tüdinud ja ei jaksa enam ennast eksponeerida ja kaasa manguda, kui kassivaatajad tulevad, kolis meie hoiukodule üsna lähedale, keskealise naise ja tema pensionärist ema juurde. Daune on ju imekaunis kassipreili - sama mustriga nagu mina! - ja tegelikult armastab ka inimest väga, ehkki on natuke tujukas, nagu tüdrukud ikka. Täiesti arusaamatu, miks ta nii kauaks koduootele oli jäänud. Aga ma arvan, et kodu, kuhu ta nüüd siis lõpuks sai, on tema jaoks täitsa ideaalne - kodune vanaproua on talle kogu aeg seltsiks ja Daune saab nii palju tähelepanu kui iganes tahab. Ja seda ta tahab palju! Lisaks saab proua talle kogu aeg konservi ja muud pehmet toitu ette kanda, sest Daune on ju gurmaan, kes krõbinaid ei armasta.
 |
| Daune |
No ja kõik ülejäänud on samuti koju saanud peale minu ja Nipi. Nipi on muuseas ka väga tore ja armas poiss. Muudkui nühib ja miilustab. Ja hirmus mänguhimuline on ta ka. Noh, nagu minagi. Aga kõige uudishimulikum olen ikkagi mina. See-eest Nipi on meil toas praegu kõige nurrum.
 |
| Nipi |
Uusi asukaid on meil ka, kuigi tegelikult nad ei olegi nii uued. Kõik nad on figureerinud nii ühes kui teises Kassiabi blogis, sest nad on nimelt koduselt hoiult kolinud nüüd meie suurde kassimajja. Tutvustan siiski kõiki uuesti, et teil ikka pilt selge oleks, kes meil tuba kolmes praegu elavad.
Esimesena kolis meie sekka Karvapall, kes alustas argliku kassina, kuid oli hoiukodus juba täitsa paikiisuks muutunud. Karvapall on imekaunis noor preili, paksu läikiva kasukaga ning tõepoolest oma nime vääriline. Ongi selline armas karvane pallike. Iseloom on tal samuti äärmiselt meeldiv - ta tahab hirmsasti pai ja hellust saada, kuid on veel veidi häbelik. Tavaliselt on ta hirmus rõõmus, kui vabatahtlikud tulevad, kuid ta ei julge päris kohe nende sääri silitama minna, vaid nurrub ja silitab läheduses demonstratiivselt mööblit, endal küüruke seljas ja pea armsalt kuklasse lükatud. Kui vabatahtlik läheneb, paikäsi õieli, siis Karvapall jookseb ujedalt eest ära, ise samal ajal üle õla kiigates, et kas inimene ikka tuleb järele. Ja kui ta on jõudnud sellisesse kohta, kus ta end turvaliselt tunneb - näiteks pesakorvi või puuri peale -, siis laseb ta end ülima mõnuga paitada, nurrub, keerleb ja miilustab ja näeb igatpidi õnnelik välja. Ja no kui selline esialgne julgustusrituaal on läbi viidud, siis tuleb ta juba ise ka toas ligi ja nühib end inimese vastu. Nii et mina ütleks, et Karvapall on igati koduvalmis. Ta on nii armsa iseloomuga kiisu, rahulik, sõbralik ja leebe. Ja kas ma juba ütlesin, et imekaunis? Igatahes - imekaunis!
 |
| Karvapall |
Siis on meil siin veel kolm tuttavat tegelast, Tibi Galojan, Fionna ja Nunnu. Meeldetuletuseks lisan nende pildid, kuid kuna see postitus on juba niigi pikaks läinud (pole lihtne kolme kuud ühte postitusse mahutada!), siis luban, et kirjutan nendest pikemalt järgmine kord. Nad kõik on erilised kassid, igaühel oma lugu rääkida, ja kõik ka pikalt koduootel olnud. Nii et jääge kuuldele!
 |
| Nunnu |
 |
| Tibi Galojan |
 |
| Fionna |
