Karvapalli esimene mjäu

Kui inimlaste puhul oodatakse pikisilmi neid hetki, mil maimuke kõndima hakkab, ning kikitatakse kõrvu esimeste sõnade püüdmiseks, siis tegelikult leiab sarnaseid tendentse ka kassimaailmast. Kui tegu endise tänavakiisuga, siis on iga edusamm rõõmustav. Esimene kord, kui kass ukse peale vastu jookseb. Esimene sõbralik pilk. Esimene pai. Ja tuleb välja, et ka esimene "mjäu". Karvapall, kes on kuu aega ühe kassiabilise juures hoiukodus elanud, sai ka viimaks tasase piiksu tehtud. Varem oli kuulda vaid susinat, eriti kui põliselaniku Miuga kaklusmängudeks läks, või nurru. Seda viimast on viimasel ajal ikka rohkem ja rohkem tulema hakanud. Aga ei ühtki piiksatust. Tekkis juba tunne, et äkki Karvapall ei oskagi "rääkida". Ja siis, esmaspäeva hommikul, kui toimus tavapärane hommikune sagimine ja inimese meelitamine jalasilitustega, vaatas Karvapall üles ja tegi suu lahti. Esimesel korral veel päris ei õnnestunud: suu küll avanes, aga häälepaelad ei vibreerinud, kiisu vaid maigutas suud. Proovis uuesti ja tuligi väike arglik piiksatus välja! On kuulda, et häält pole varem kasutatud, on natuke ebalev ja kähisev teine, aga küll harjutamine teeb meistriks!

Uudiseid kodust - Tom ja Sissel

Endised tuba kolme elanikud Tom ja Sissel on oma uutes kodudes kenasti sisse elanud ning saadavad teistele koduootajatele palavaid tervitusi! Elu täitsa oma kodus on hea ning esimesed kaamerale poseerimisedki on ära tehtud.

Tom pole aga tegelikult enam Tom. Härra uus nimi on Burrito. Tomi uudised:  Kui algul oli veidi arglik ja lõi rohkem oma pesas nurru, siis praeguseks on Burrito ette võtnud toas ringikappamise ja jalutuskäigud teisele korrusele. Koertest ei tee väljagi, aga meie "peretütar" ehk Kassike nr.1 on tema peale püha viha täis. Tänaseks on küll veidi leebuma hakanud, aga esimesel hommikul pani hooga Burrito juurde, saba püsti ja käpad puusas. Selline tunne oli, et lööb pundi laiali... mis mõttes toodi tema valdustesse niisugune laisik? Õnneks lahenes kõik ilusti, Hr. B on väga rahumeelne kass, ainult pilgutas silmi ega vastanud midagi.

Pesime Burrito ka puhtaks, ilma küünistuste ja hammustusteta. Uskumatult leplik loom on, laseb ennast pesta, kammida ja süles tassida. Sööb nüüd Royal Canin Gastro Intestinal Moderate Calories toitu, kõhulahtisust ei ole kordagi olnud, kasutab ilusti liivakasti ja ta oleks ka nagu veidi saledamaks juba muutunud. Kui päris saledaks ta saame, siis saadan uued pildid. Nagu kaalujälgijates "enne" ja "nüüd". 

Siin aga ka üks esimestest kodupiltidest.

Sissel jõudis oma uude pessa kohale alles eile õhtul, aga murrab juba südameid: Sissel jõudis eile õhtul päriskoju. Pärast pikka autosõitu (Tallinnast Rakvere taha, mille jooksul tema puurist ei tulnud ühtegi kaebehäält) uuris ta väga krapsakalt oma uue kodu kõiki nurgataguseid ja näitas ennast täiesti eeskujuliku suhtlejana: ronis uue perenaise külje alla, nurrus, tahtis pai. Karv on tal tõeliselt pehme, uhke ja siidine. Sissel sõi esimese viie minuti jooksul juba isukalt krõbinaid ja konservi ning tutvus voodialuste ja lauapealsega. Uus omanik on kiisu üle väga-väga rõõmus.

Kohustuslik kodupilt:

Liisk on langenud

Kas Laima või Sissel? Nõutu kassihuviline paitab üht ja teist. "Oleks kass endale, võtaks kohe mõlemad", lausub naisterahvas. Mõlemad musta-valgekirjud, väliselt sarnased, iseloomud aga kui öö ja päev. Sissel kui toa üks aktiivsemaid ning domineerivamaid kasse, Laima seevastu leebemaid ning märksa tagasihoidlikum. Laima teab, et valik on väga tähtis: paisessiooni ajal pöörleb ta küljelt-küljele, tõuseb käppadele ning lööb nurrmootori tööle. Sissel, kes on kaks nädalat toamelust eemal olnud,on märksa tõrksam eneseeksponeerija. Seekord on kiisujumal siiski Sisseli poolel, kuid loodetavasti pole ka Laima suurpäev kaugel.

Sissel jõudis Kassiabisse kõhna ja kondisena, koju sõidab ta kauni ning nõtke isendina. Nüüdseks on ilmselt preili juba kohale jõudnud ja teeb juba ringkäiku, tutvudes uute valdustega.

Üks kass sai koju, päris oma koju. On see suur heategu? Ilmselt suurim Sisseli elus üldse, inimelus vast mitte, kuid ka mitte väikse kaaluga. Elu kiisuga kätkeb endas 10-15 aastat kohustust, vastutust, kuid ka palju rõõmu, soojust ning armastust. Soovime uuele omanikule palju ilusaid hetki lemmiku seltsis.

Herr Herman pajatab

Mina, Herman, olen teatavasti väga eriline kass. Kassiabis on mul terve sviit, personaalne teenindus ning päris enda  suletutt. Hoolimata oma  pealtnäha luksuslikust staatusest, on mul üks suur probleem, nimelt 80% oma päevast pean mööda saatma üksniduses, seltsiks ainult aknatagused möödakäijad. Sestap on juhtunud, et  keset  paisessiooni olen  vabatahtlikule hammustamisega märku andnud, et kuigi mul on tema kohaloleku üle hea meel, olen siiski stressis. Kerge näksimisega utsitan teda paremale ja innukamale koduleidmistööle. Olen ju ometigi väga sümpaatne ja sotsiaalne isend. 

Suhtluskriisi leevendamiseks võetakse mind aeg-ajalt teisele korrusele kaasa. Oma  sõprade otsingust kirjutaksingi täpsemalt. Teisele korrusele liigun tavaliselt suletuti järel, muidugi teen ka kõrvalpõikeid ning jooksutan vabatahlikku, kõik ikka tema hea tervise ning kehalise aktiivsuse nimel. Kui seekord  tuppa jõudsin, vaatasin esmajärgus üle toidulaua. Kalli külalise  saabumise puhul eeldasin, et kokkuhoid pole päevakorras, ise võtsin külakostiks kaasa oma suurepärase iseloomu. Mind ootas ees kolme erinevat sorti krõbiniad ning hapukoor. Härrasmehena hoidusin liialdamisest, kuid ülemise korruse hapukoort mekkisin küll ja paar krõbinat ei teinud ka liiga. Märkasin, et minu saabumine äratas omajagu tähelepanu.  Olukorrast parema ülevaate saamiseks võtsin positsiooni sisse aknaalusel padjal. Pidasin maha sisemonoloogi: "Nii-nii, kellega tasuks proovida sõprust sobitada - mustvalge Härra teisel aknal ei ole päris minu maitse, too tabby-mustriga noormees Mowgli tunneb minu vastu huvi, ilmselt on tegemist samasuguse muheda vennaga nagu mina. Ooo... tumba küünte teritamiseks ning kõrge kraapimispost - vot see on elu, nüüd alles õhtu algab ja kes meil siin on..." 

Laua all korvis magas veetlev daam Maxilla, läksin istusin tema kõrvale, sobitasin tutvust. Kui pikk silmavaatamine tulemust ei andnud, puudutasin teda kergelt käpaga, mille peale proua asemelt kiirelt tõusis ning putku pani. Jooksin muidugi kiirelt järgi, lootes põnevat sabatagaajamismängu, mis kahjuks jäi üüriseks. Olin Maxilla märke valesti mõistnud. Lonkides tagasi nurka, avastasin eriti kauni sabaga preili Daune, sabad on minu üks suurimaid nõrkusi: nõtked, vonklevad ning karvased. Kahjuks lugesin ka tema pilgust välja eitava vastuse, oli teine üldse kummalises tujus: terroriseeris Hermest ning näksas paaril korral vabatahtlikku. 

Istusin parajasti tumbal, kui tuppa lendas roheline suletutt. Tavaliselt ei suuda ma nendele vastu panna, aga seekord jäin võrdlemisi rahulikuks, näidates, et suudan ka mänguasju jagada. Enamasti jälgisin tumbal istudes noorisandate - Hermese ning Mowgli - mängulist duot. Kui ülemisel korrusel toidud ette kantud ning mängud mängitud, läksime taaskord vabatahtlikuga koos alla. Aeg oli möödunud kiirelt. Olgugi et endale püsivat mängupartnerit ei leidnud, on teiste kassidega tore maailmaasju arutada.

Tomi unistus jooksuruumist täitus!

Rõõmustav uudis! Sõbralik kontorikass Tom sai eile täitsa oma kodu. Uues kodus saab Tom nii palju ringi joosta, kui ise soovib ning see tähendab, et viimaks saab ta ka mõnuga süüa, kuna puurivarbad enam teda ei piira. Kindlasti muutub Tomi kena kohev kasukas kodus veelgi kaunimaks. Soovime Tomile head uut elu!

Pildistamisreede

Kui kastid puhtad, põrand pestud ja kiisudele toit ette kantud, oli aeg pildistada. Kaamera hüppas kotist välja selle peale, kui Daune Hermesele koha kätte näitas, nii et Hermes tükiks ajaks põrandale ühte asendisse tardus. Võimalik ka, et fotogeeniline noorhärra lihtsalt poseeris, et kassiabiline huvitava poosi ikka pildi peale saaks. Õnnestus.

Hermes tardus Daunet nähes sellesse poosi

Daune ise, kes pidevalt nägu kaamera objektiivi ette toppis, leidis, et ainuke koht, kus ta end rahulikult pildistada laseb, nii et nägu ka näha, on kassiabilise süles. Nii see kohev kaunitar kaamerasilma poolt kinni püütud saigi.

Daune naudib paisid ja tähelepanu

Maxilla, kes tavaliselt inimese külaskäiku suuremaks asjaks ei pea, ei olnudki sel korral kuskil padja peal magamas, vaid leidis, et tema näeb parim välja radiaatori kõrval. Esimese pildikatsetuse peale tegi küll krimpsus nägu ...

Mis tahad?

Aga siis mõistis Maxillagi, et pildi peale saab ka palju ilusamini jääda. Alustuseks näitas ta, et tal on ilusad kollased silmad, mis säravad nagu päiksed talvepäevas...

Maxilla silmad

Ja viimaks poseeris ka radiaatoriga, mis on talveperioodil kõigi meie toa kasside suur sõber.

Maxilla ja radiaator

Kui kaks päeva tagasi oli teemaks "Laima istub kogu aeg sama koha peal", siis täna demonstreeris tagasihoidlik preili, et ta oskab ka toas ringi jalutada, liivakastis käia ning süüa. Fotosüüdistus olemas!

Hermes ja Laima söömas

Mowgli ja Hermes jalutasid vahepeal kõrvuti nagu kaks sõpra, aga kahjuks seda tabada ei õnnestunud. Muidu oli Mowglil täna mõtlik tuju, vaatas aknast välja ja mõtles, kui oskas säärasest asjast mõelda, oma inimesest ja oma kodust, mida tal veel ei ole.

Mowgli unistus kodust

Sõber Tom, kes kontoris puuris elab ja hetkel dieedil on, sättis end pildistamise ajaks istuma, kuigi muidu oli ta ka paialdis ja mängumaias. Ehk oli asi selles, et abiline oli talle juba pool päevanormist ette andnud ja Tom isuga söönud?

Tom

Tundub, et Daune ja allkorruse Hermani vahel toimub mingi telepaatia või saatis Daune läbi põranda (asub Herman ju täpselt tuba kolme all) mingi morsesõnumi. Igatahes käitus Herman üpris sarnaselt Daunele, olles nõus vaid süles end pildistada laskma. Tegelikult siiski mitte. Kui Daune võttis rahumeeli poosi sisse, siis Herman ei mõelnudki nühkimist ja helluste otsimist lõpetada. Pärast mitmeid katsetusi õnnestus siiski kuidagi ta peale saada.

Sülekiisu

Tegelikult Herman ei maga, see on vaid sekundi murdosa kestev pikutus!

 

Kolmapäev kassitoas

Täna külastas kasse kassiabiline, kes eelmisel nädalal kordagi kohale ei jõudnud, kuna oli ära. Tundus, et kassid said aru, et nüüd tuleb viimast võtta ja kõik vahepeal saamata jäänud paid välja nõuda. Herman oli agar ja sõbralik nagu alati ning lõi abilist nähes valjult nurru, aga ülemise toa elanikud näitasid samuti oma kiindumust. Hermes oli kõige agaram paimanguja ja jälitas abilist terve koristamisprotsessi käigus. Kohev preili Daune ei jäänud muidugi temast maha ja tuletas näugumisega oma olemasolu meelde. Tagasihoidlik Laima püsis terve see aeg täpselt samas kohas, laual padja peal, aga temagi keeras teise külje ette, kui abiline paitamiseks käe sirutas. Laima küll väga ringi ei liigu (vähemalt mitte siis, kui inimesed külas), aga hing on tal õrn ning hellustest ei ütle ta kunagi ära. Tundub, et ta oleks päris tore diivanikass, noh nii, padja asemel, nurrub ja puha!

Kassidel oli ka säärane nägu ees, nagu poleks tükk aega süüa saanud, aga see on üpris tavapärane ilme. Samas, üks konservipurk oli üle põranda veeretatud. Ju siis üritati kambakesi purgi anatoomiale pihta saada, et ikka maitsva pasteedi maitse suhu saaks. Ei õnnestunud! Tore, et tuli abiline, kes kasside soove luges ja purgi avas. Kahju vaid, et kausside juurde kohe tormi ei joostud. Vaid Daune näksis natuke siit, natuke sealt.  Kui Tom poleks dieedil ja eraldi kontoris, oleks tema kindlasti huviline olnud. Sõber-poiss Tom aga, kes nüüdseks kõigist oma hädadest üle sai ja vaktsineeritudki on, saab kaalutud koguse kuivtoitu ja vett. Nagu varemgi mainitud, oleks vaid oma päriskodu, kus piiramatult joosta ja mängida saaks, küll siis võiks ka toidulaua ääres lisapalakesi lubada.

Raporteerime

Tuba kolme ridades on vahepeal toimunud hõrenemine. Lisaks Jashale on oma kodu leidnud ka Elegante, kes läks Kassiabi hoiuabilise juurde hoiukodusse, kuid sai seal juba mõne päeva jooksul perenaisega nii suureks sõbraks, et perenaine polnud nõus temast enam loobuma :) Elegante saab omas kodus ilusti tubase eluga harjuda, keegi teda tagant ei torgi ja seltskonnalõviks muundumist ei oota. Just niimoodi sobibki meie kiisutüdrukule kõige rohkem. Ta käib juba täitsa vabatahtlikult puurist väljas ka, ilmaelu uudistamas! Vot see on edasiminek. Aga miks sotsialiseerumine eelmises kodus siis ei õnnestunud? Võib vaid arvata - täiesti võimalik, et Elegante lihtsalt ei usalda meesterahvaid. On ta ju peamiselt ikkagi naiste hoole all olnud.

 

Elegante

Meie juures ei ole enam ka Fedjat. Tema läks koos sõbranna Nastjaga vahelduseks tagasi oma eelmise hoidjatädi juurde. Tädi käis teda meie suures hoiukodus vaatamas ning nähes, kui õnnetu on kiisuke, viis ta koju tagasi, et teda poputada ja taas rõõmsamaks muuta. Fedja on aga siiski endiselt päris oma kodu otsinguil - kassitädi tervis on ju halb ning kahjuks ei saa ta kõiki kiisusid aidata, olgu ta süda nii suur kui tahes. Fedjal oleks kindlasti parem kuskil sellises kodus, kus ta saaks olla ainsaks lemmikuks ja kus pererahvas oleks vaid tema päralt. Või noh, ilmselt saaks ta läbi ka mõne sõbraliku ja leebe kiisuga, kui on piisavalt harjumisaega. Kuid nagu Elegante, vajab temagi kannatlikku ja hoolivat suhtumist.

 



Fedja

Vot sellised kolimised. Aga meie kaunis pikakarvaline Tomike on endiselt Kassiabis - pere, kes teda vaatamas käis, leidis endale juba lemmiku Kasside turvakodust. Nii et vaatamata sellele, et Tom on viimasel ajal olnud eriti tubli ja muutunud eriti kenaks ja kohevaks, ei ole tal veel oma inimesi :( Tervisemured on möödanik, vaktsiinid-rohud saadud, karv läikimas, endised kõhnad ribid kaetud korraliku rasvapolstriga - selline on Tom täna. Täiesti koduvalmis. Ja väga rahulolematu oma kitsas puuris ja dieettoidu peal, sest Tom arvab, et ta suudaks end väga kenasti vormis hoida hoopis jooksmise ja mängimisega ja mingit hirrrrrrmsat näljutamist ei ole üldse vaja. Kuniks ta aga koju saanud pole, veedab ta aega tormiliselt pallikesega mängides, põhjustades kontoritoas väikesi maavärinaid :)

Kes küll suudaks sellisele pilgule vastu panna?

Lisaks tuba ühele, tuba kahele, tuba kolmele ja Hermani isiklikule toale on Kassiabis veel olemas ka nn sinine tuba. See on koht, kus hoiame tagasihoidlikumaid kiisusid, kes vajavad rahulikku õhkkonda. Suures kassiseltskonnas poeksid nad lihtsalt peitu, muutuksid veelgi pelglikumaks ning jääksid külalistel kahe silma vahele. Sinine tuba on seega selline sanatooriumilaadne koht. Seal toas elas kuni kojusaamiseni Elegante ja samuti Seine, kes on ilmselt praeguseks hetkeks Kassiabi kuulsaim kass (Seine seiklustele saab nüüdsest kaasa elada siin).

Lõvitüdruk Seine

Praegu on sinise toa püsiasukaks Moona. Leebe, vaikne kass, kes tahab esmalt inimesega tuttavaks saada ning alles seejärel nurruloomaks muutub. Aga kes on öelnud, et tuleb end kergelt kätte anda?!

 

Moona põrnitseb kahtlustavalt

Lisaks on sinises toas mõnda aega elanud oma puuriga Nurrik. Nurrik peab kahjuks puuris olema, sest teiste kassidega ei soovi ta eriti tutvust teha, pigem sisiseb ja tahab rünnata. Ehk on see jäänuk sellest ajast, kui Nurrikul olid pojad ja ta neid kaitsma pidi? Kes teab. Igatahes inimesega omavahele jäädes on Nurrik väga armas kiisu, kes oma nime igati õigustab. Tal on vaikne kerge samm ja graatsilised liigutused. Tal on palju energiat ja mängulusti ja uudishimu, kuid samas ka paras annus isepäisust. See tähendab seda, et igaühte ta niisama lihtsalt ei usalda. Aga kui oma inimese välja valinud on, on Nurrik talle truu ja hea sõber. Ja kuidagi ei saa jätta mainimata, et ta on ka imeilus. Koheva musta läikiva karvaga, ja kusjuures sellise karvaga, mis püsib iseenesest korras :)

Nurrik uurib maid

Aga nüüd siis sinise toa tegelik uudis, nimelt meil on kaks päris uut asukat! Tulid meile otse kodust, kus nad keeruliste olude tõttu üleliigseteks muutusid. Must-valge pikakarvaline poiss Bossu ja siiamilaadne heleda kasukaga tüdruk Pässu. Poiss hoiab veel madalat profiili ning eelistab peamiselt aega veeta pesakastis, kuid tüdruk on julge ja sõbralik, nühib ja nurrub. Loodame aga kannatliku meele ja hoolitsusega ka härra peagi välja meelitada :)

Bossu: Olen mingis kahtlases kohas. Igaks juhuks püsin peidus.

Pässu: Mis seal on?

Tuba kolme asukad tänavad Kiku perenaist Natashat, et neile uue kratsipuu tõi! Daune hüppas kohe nelja jalaga sinna peale - tunnistas sobivaks :)

Daune kiidab heaks!