Tubakolme kevadine kontingent

Tervitus jällegi! Lubasin, et kirjutan natuke ka teistest tubakolme kiisudest. Nüüd siis täidangi oma lubaduse ja kirjutan. Kõige toredam-ilusam-vastupandamatum kass olen tubakolmes mõistagi mina, aga see ei tähenda, et teised kuidagi kehvad oleks. Vastupidi. Kasse leidub meil igale maitsele ja nad kõik on igati armastusväärsed ja toredad loomad.

Mina, Freddy

Alustan oma parimast sõbrast Kotjast. Tema tuli meile 2013. aasta lõpus, talvel. Ta on pärit Kundast, kus oli algselt kodukass, kuid siis visati ta lihtsalt tänavale. Jäi üleliigseks, noh. Kotja pidi enda eest võitlema hakkama. Kindlasti oli tal tihti külm, tal oli kõht tühi, ta kartis ja oli hirmus õnnetu. Mitu aastat elas Kotjake tänavakassi-elu. Tema õnneks leidus Kunda linnas aga üks väga tore inimene, kes tema pärast muretses ja Loomakaitse Seltsi poole pöördus. ELS-i kaudu jõudiski Kotja lõpuks Kassiabisse.

Kotja Kundas tänaval

Üldiselt tunneb Kotja end meie seltsis hästi. Tal on hea söögiisu, ta naudib sooja tuba ja teiste sõbralike kasside seltskonda. Aga usaldus inimese vastu on temas igatahes kuskile kadunud. Kes teab, mida ta oma 5-aastase elu jooksul on pidanud üle elama. Võib-olla tegi tema endine perenaine talle haiget. Aga võib-olla on ta lihtsalt pettunud inimestes, kes võtavad endale väikese armsa kassipoja ja siis ütlevad temast lihtsalt lahti, kui kiisu on kasvanud suureks ja muutunud tülikaks.

Kui inimesi pole toas, siis liigub Kotja rõõmsalt ja vabalt ringi. Aga niipea, kui inimene uksest sisse astub, tardub Kotja hetkeks põrandal toidukausi kõrval paigale, siis aga lidub kiiresti kuskile turvalisse kohta. Näiteks puuri peale või kõrgele riiulile. Seal siis lakub oma vuntse ja piidleb inimest kahtlustavalt.

Kotja Kassiabis

Kummaline on see, et kõige selle hirmu ja ärevuse kõrval meeldib Kotjale tegelikult väga pai saada. Aga seda ainult siis, kui ta inimese kätt ei näe. Nagu enamiku tänavakasside jaoks, on ka Kotja jaoks just lähenev käsi kõige hirmsam. Mina olen leidnud võimaluse, kuidas teda selle probleemiga aidata. Ma nimelt lähen ja poen talle sõbralikult külje alla ja hakkan temaga miilustama. Ja kui siis inimene mulle pai tegema tuleb, sätin ma end Kotja ja inimkäe vahele ja varjan niimoodi tema vaatevälja. Just tänu minule on inimesed saanud tihti ka Kotjale pai teha, libistades minu silitamise käigus nagu muuseas korraks käe ka üle Kotjakese selja. Ma loodan, et ta saab ikka varsti aru, kui paljust ta ilma jääb, kui end paitada ei lase! Pai on ju niiii-niiii mõnus!

Mina julgustan Kotjat

Järgmine kass, kellest räägin, on Tiiu. Arusaamatul põhjusel on ta ikka veel siin! Ta on täielik naiselikkuse kehastus. Graatsiline, kaunis ja sõbralik. Armastab vägaväga mängida, pai saada ja eriti kõva häälega nurruda. Okei, päris mitte nii kõva häälega kui mina, aga siiski igati korraliku koloratuursopraniga, kust võib välja noppida erinevaid noote ja toone.

Preili Tiiu

Kui neiu pai saab, siis hakkab ka tema saba täiesti oma elu elama, nagu üks tubakolme vabatahtlik ütles. Saba keerdub ja siugleb kõikvõimalikesse eri asenditesse. Alustuseks tõmbab ta saba endale niimoodi selga, et sabaots on kõrvade vahel. Kõik ju teavad, et kassi puhul näitab see head tuju! Siis keerab ta saba ühtpidi rõngasse ja siis teistpidi rõngasse ja siis moodustab sellega igasuguseid kunstipäraseid kaari. Mina küll nii ei oska. Üks omadus on meil Tiiuga siiski ühine, nimelt tahame me enne inimesega sõbraks saada ja siis muutume nurrununnudeks. Kui palju võõraid inimesi külla tuleb, siis hoiame igaks juhuks eemale. Seega tulge meid palun vaatama väikese ja rahuliku seltskonnaga ja varuge natuke kannatust. Enne võiksite seda ka lugeda.

Tiiu sabamängud

Nüüd siis Preisi. Tema on muidugi minu ja Tiiu täielik vastand selles mõttes, et tema mingit tutvusmiaega küll ei vaja ja on kohe kõigiga sõber. Alati valmis end kaasa pakkuma, alati igal pool ninapidi juures, suur inimestefänn, kaisukass, väsimatu mängija ja tõeline gurmaan. Toit on Preisi esimene armastus, eriti muidugi värske konserv. Preisi on tegelikult tervele tubakolmele oma käpa peale pannud. Tunneb end siin vist valitsejana, seetõttu kipub vahel teistele kassidele käpaga äsama ja tüli kiskuma. Inimesega ei käitu ta aga kunagi nii, vaid on täiesti usaldusväärne ja armas musiloom. Seega tahaks ta lihtsalt sellist kodu, kus teisi kasse ei ole. Aga on võimalikult palju inimesi :)

Preisi ootab sügamist

Maša iseloom on  mõnes mõttes Preisi omaga väga sarnane. Ka tema on täiesti stressivaba ja julge suhtleja, alati esimesena ukse peal vastas ja nõuab järjekindlalt tähelepanu. Ta pole vaid nii mänguhimuline kui Preisi ja nii palju ei söö ka. Samas on siiski tegemist aktiivse kassiga, kes vajab palju tegevust ja tähelepanu, muidu võib ta närviliseks muutuda. Ta on Preisist temperamentsem, särtsaka loomusega neiu. Maša vajaks võimalusel kodu, kus ta saab turvaliselt õues käia ja end välja elada. Ja vaadake vaid, kui kaunis pastelsetes värvides kasukas tal on.

Maša

Preisiga moodustab kena kontrasti Mustu. Mustu on umbes 1,5-aastane isane kass. Teda iseloomustavad kaks sõna: suur ja ilus! Mustul paistavad olevat head geenid, sest vanemad on pärandanud talle ideaalse kehaehituse, ta on igati proportsioonis, suur, sale ja sihvakas, kenade kollaste silmade ja läikiva kasukaga kassipoiss (mitte et mina vähem läikiv oleks muidugi). Tema ei ole Kassiabis tegelikult uus. Ta sattus meile 2012. aastal tibatillukese kassipojana, kes leiti kuskilt pärapõrgust ilma emata ja toimetati meile. Ta ei söönud siis veel iseseisvalt, nii et meie kassipoegade-esihoiukodu perenaine Mare Liiger võttis ta enda hoole alla. Mitu nädalat ei lahkunud ta Mustukese kõrvalt hetkekski, vaid võttis ta öösel kaissu ja päeval tööle kiirabisse kaasa, sest kassipoeg vajas iga paari tunni tagant lutitamist. See on ime, et Mustu ellu jäi. Aga jäi, leidis kodu ja kasvas tubliks, suureks ja terveks kassiks.

Mustu 2012. aasta sügisel Mare juures

Saatuse tahtel on Mustu aga nüüd, poolteist aastat hiljem, tagasi Kassiabis. Ta on kodukaotuse üle õnnetu, kuid varases nooruses kogetud soojus ja armastus, mida ta inimeselt sai, on temast teinud maailma kõige sõbralikuma ja usaldavama loomakese. Mustu usub, et inimesed on head ja tahavad talle parimat. Kui nüüd vaid tuleks keegi ja võtaks ta endale PÄRISEKS, mitte ainult ajutiselt ja hetketuju mõjul. Ausalt öeldes on ka minu suurim hirm see, et keegi võtab mu endale, siis aga jätab jälle maha. Pigem olen juba nõus kauem ootama, et tuleks see, kes mind tõesti-tõesti väga tahab.

Mustu nüüd tubakolmes

Mustu on küll olnud kodus ainuke kass, kuid tema läbisaamine teiste kassidega on üllatavalt hea. Eks arvab temagi, et ideaaljuhul peaks just tema tubakolmes peremees olema. Seetõttu ajab ta meid vahel taga ja kiusab, kuid midagi hullu ta kunagi teinud pole ja Preisi on temast igatahes ettearvamatum.

Mustu

Kissist ja Intsust räägin ma koos, sest nad tulid koos ja on siiamaani koos :) Nendegi lugu on kurb: algul suri nende perenaine, siis ka peremees. Nemad sattusid peretütre hoole alla, kel aga oli juba kass, lisaks väikesed lapsed ja ka mitte kõige suurem elamine. Kissi ja Intsu eest hoolitsemine oli noorele perele liig. Mina ütlen neile aitäh, et nad teadvustasid endale oma võimalusi ja tegid juba varakult otsuse, et ei saa neid endale jätta. Kissi ja Intsu heaks tehti parim, mis nende heaks teha sai.

Kissi

Mõlemad on väga toredad, rõõmsameelsed ja sõbralikud kassipoisid. 7-aastane Intsu on julgem, aktiivsem ja uudishimulikum. 9-aastane Kissi on rahulikum ja tagasihoidlikum. Uksele tulevad vastu mõlemad, küsivad ise pai ja suhtlevad inimesega heal meelel. Neil oleks küll hea meel, kui nad saaksid uude koju kahekesi koos.

Intsu

Kõige uuem asukas meie toas on aga Birgitta. Tema on leitud Keilast ja sattus meie sealsesse hoiukodusse. Algselt oli ta hirmus nohune ja turtsus kogu aeg, arsti juurde minnes selgus aga, et tal on lisaks nohule ka hoopis huvitavam probleem: suulaelõhe. Ka kassidel esineb seda defekti, mida inimesed hundikurguks nimetavad. Tavaliselt ei ela sellise probleemiga kassid täiskasvanueani välja, kuna nad lihtsalt ei saa korralikult süüa. Birgitta on aga juba täitsa täiskasvanud kass, ehkki väga nooruke. Birgitta on õnnesärgis sündinud. Ta sattus heade inimeste juurde. Nüüdseks on ta nohust terveks ravitud, talle on tehtud vajalikud parasiiditõrjed ja vaktsiinid. Arsti hinnangul saab Birgitta suulaelõhe operatsiooniga korda teha. See seisab veel ees. Siis saab ta lõpuks ometi korralikult neelata, ilma et toit ja jook ninna satuks ja teda lakkamatult aevastama ja nina löristama paneks.

Birgitta

Iseloomult on Birgittake täielik unistuste kass. Nii sõbralik, armastav ja usaldav, kui üldse olla saab. Kui ta sülle saab, siis surub end kirglikult inimese vastu ja vaatab andunult silma, ise innukalt nurrudes ja käpakestega sõtkudes. Ta võib vist küll tundide kaupa süles istuda. Hetkel on ta veel karantiinipuuris, nii et tema mänguhimulisuse ja aktiivsuse taset ei oska ma kommenteerida, kuid küll me ka selle peagi teada saame.

Süleloom Birgitta

Ja ongi aeg tänane postitus kokku võtta. Olge tublid, nautige kevadet ja tulge võtke Kassiabist endale üks kass aknalauale päikeselaiku peesitama!

Freddy haarab sule

Tervitused üle pika aja selle blogi lugejatele! Mina olen Freddy. Otsustasin blogi kirjutamise mõneks ajaks enda peale võtta, sest kassiabilistel on käed-jalad kogu aeg nii tööd täis, et nad lihtsalt ei jõua. Nad käivad päeva ajal oma päristööl ja õhtul, ehkki väsinud, tulevad ikka järjekindlalt Kassiabisse meid vaatama, toitma, meiega mängima ja suhtlema. Askeldamist jätkub neil tihiti hiliste õhtutundideni. Seepärast otsustasingi neid vähemalt blogipidamisega natuke aidata.

Mina koristamist jälgimas

Noh, tegelikult on mul kasud ka sees. Te ju teate, et enne mind tegeles blogipidamisega Karvapall? Kirjutas, kirjutas, jäi lugejatele silma ja vot - saigi koju! Tal on nüüd niiii-niii hea kodu, et ma ei jõua ära kadestada. Loodan, et kui piisavalt hästi kirjutan, juhtub ka minuga samasugune ime ja minu pärisinimesed leiavad mu. Sellepärast kirjutan ma oma esimeses postituses peamiselt endast. Aga luban, et teine kord räägin ka teistest tubakolme kassidest natuke pikemalt.

Aga enne veel, et te ikka teaksite, kui hästi Karvapallil läheb, lisan siia ka kaks kirja, mis tema perenaine kassiabilistele saatnud on:

1) Preili Karvapall kohaneb mürinal, õigupoolest ta pole siin eriti võõrastanudki. Voodi all veetis umbes 10 minutit, siis kolis voodi peale ümber ja einetas ka esimese korra seal. Öösel vaatas kodu üle. Meie kutsume teda Palli ja Plika, mõlema nime peale tuleb lipates kohale. Tuleb ise sülle ja laseb ennast sülle võtta maast. Süles toimub siis akrobaatikaharjutus, kõigepealt seisab pea peal, põsk vastu inimese põlve ja saba seljas, siis mängib wihmaussi, keerutab ennast seljale ja kõhule ja ootab paisid, siis sätib ennast mugavalt tukastama, nina varrukas või taskus. Öösel käib imevaikselt ringi, keegi ei kuulegi, aga vahel saame köögis kokku:) Sööme ka hästi, Felixi konserv paistab lemmik olevat, ja toores hakkliha, kõigest meie söögist on ka alati maitsta saanud, keedumuna ja riivjuust jne. Aga kui keegi võtab singi kapist ja hakkab lõikama, siis Karvapall läheb täitsa öökulli nägu, silmad nagu rattad ja kõrvad pealael kikkis, tõuseb tagajalgadele ja piiksub tema kohta väga valju häälega Iiiiiiiiiiik, täpselt nagu ütlekski inimese kombel vaimustusega Siiiiink! Muidu ta teeb harva häält, peamiselt selle peale Kurr, kui talle öelda, et Palli on pai, viisakas tüdruk siis vastab et kurr, on jah. Ta on väga armas loomake. Loodetavasti ta tunneb ise ka meil ennast hästi. Pahandust pole midagi teinud, päeval ilmselt tudub suurema osa aega. Praegu ka magab peeglilaua peal, minu kassipiltidega sall külje all. Mul on hea meel, et ta siin on, sai täitsa õige kiisu valitud. Te olete teda ikka väga hästi kasvatanud.

Karvapall

2) Jälle natukene uudiseid kodust. Pisi-öökull Karvapall on õppinud vahepeal palju juttu ajama. Piiksub ja kurritab vaheldumisi  kuni keegi talle midagi vastab. Talle meeldib kui temaga räägitakse. Päris näuguda ta vist ei oskagi, ikka piiksub pisikese häälega. Eriti piiksub köögis radiaatoriäärse tabureti juures, seal istutakse kõige rohkem ja preilid saavad siis sülle alati. Mängima ja jooksma on ka hakanud, võtab nii järsud kurvid, et vahel on küljeli maas. Siin on suured toad, ruumi lipata. Pisikesi kergeid asju ajab põrandal taga, nagu pudelikork või paberist pall, lõngakerad talle ei meeldi. Pudelikorgiga võib kohe tükk aega jäähokit mängida. Süles pistab oma ninakese mulle näkku ja hõõrub põski näo vastu, meie kutsume seda suhupugemiseks. Minu meelest ta on kaalus ka juurde võtnud. Preili on meie juures päris rahul ja sisse elanud. Wihmaussi mängime ikka tihti ja magab ka sageli, jalakesed taeva poole.

Vot nii!

Aga minust nüüd ka natuke, ikka selleks, et ma ruttu koju saaksin! Esiteks olen ma väga ilus. Mitte kellelgi ei ole sellist unikaalset näomustrit nagu minul. Kõige uhkem olen ma kauni valge karvatupsu üle, mis mu nina paremal küljel kasvab. Kontrastiks on aga vasaku põse ja lõua peal ilusad mustad laigud. Ja kui keegi ütleb, et mul on nina viltu peas, siis ma ei solvu. On jah, ja just see teebki mind nii armsaks ja eriliseks.

Mina olen selline.

Teiseks, ma olen väga hea iseloomuga. Kuna olen alles noor kass, meeldib mulle väga mängida, aga samas jään alati viisakaks ja pahandust ei tee. Viisakus iseloomustab mind üldse igas valdkonnas. Ma käin ilusasti liivakastis. Teistesse kassidesse suhtun sõbralikult ja suure lugupidamisega. Inimesele ma end peale ei pressi, vaid lähenen tagasihoidlikult ja aupaklikult. Ma ei löö kunagi kedagi käpaga, konflikti korral eelistan hoopis eemale tõmbuda. Vajadusel olen nõus ka ilusti tabletti võtma ega sõdi vastu.

Teiste kassidega saan hästi läbi.

Mul on veel häid omadusi. Minu karv on erakordselt pehme ja siidine. See pole mingi liialdus ega enese üleskiitmine, vaid päriselt - igaüks, kes mulle pai teeb, saab aru, et ma olen tõesti pehmem kui teised. Lisaks oskan ma hea tuju korral oma saba täiesti rõngasse keerata. See on väga lihtne, sest mu saba on lihtsalt nii pikk! Ja mis kõige olulisem - mul on ka läbi aegade kõige kõvem nurrumootor tubakolmes! Kui mul on hea olla ja ma paitamisest ekstaasi satun, nurrun nagu traktor, nii et peaaegu on teise tuppa ka kuulda.

Mängin armsalt!

Miks ma siis ikka veel kodu ootan? Aga otseloomulikult samal põhjusel nagu Karvapall. Sest mina tahan enne inimesega tuttavaks saada ja siis muutun selleks nurrumootor-musirull-kleepkassiks, keda inimesed oma kodudes näha tahavad. Mul on suur soov inimestega suhelda ja ma ei karda neid, tulen tagasihoidlikult, pilk maas, ise nende juurde, surun end nende vastu ja jään lootusrikkalt paitamist ootama. Aga seda siis, kui ma neid juba usaldan. Kui võõrad Kassiabisse külla tulevad, et endale lemmikut valida, hoian ma eemale. Eriti siis, kui rahvast on palju ja nad räägivad kõva häälega. Palun saage sellest aru - olen väike tagasihoidlik ja kaitsetu loomake, kes ei soovi kellegi teele ette jääda. See ei tähenda aga, et ma vähem armastust vääriks.

Tere... kas tohiks paluda üks väike pai?

Ma olen vähemalt niisama tubli kui Karvapall, et olen jõudnud inimeste usaldamisel nii kaugele, nagu ma praegu olen. Minagi sündisin ja veetsin oma esimesed elukuud tänaval, Lasnamäe maa-aluses kassiurkas. Mul ei olnud kahejalgsete olenditega mitte mingeid kogemusi, kuni mind kinni püüti. Hiljem sain teada, et täitsa viimasel hetkel. Minu kodukohaks olnud urg aeti varsti kinni ja räägitakse, et mõned kiisud jäidki sinna lõksu. Mina pääsesin ja mulle anti võimalus saada armastatud, hoitud kodukassiks. Olen selle nimel kõvasti pingutanud, saanud üle oma hirmudest ja foobiatest ning avastanud, et inimloomad on tegelikult toredad, hoolivad ja mõnes mõttes ka väga kassisarnased loomad.

Siin pildil olen äsja tänavalt tulnud ja kardan veel.

Nüüd sooviksin ma endale saada seda PÄRIS oma inimlooma, kellega jagada oma kassirõõme- ja muresid, keda õhtuti koju oodata, kellele traktori kombel nurruda ja kelle vastu end usalduslikult suruda. Kas sina oled minu inimloom?

Äkki sina?