Miki - kauni karva all peitub ka kaunis hing

Näib, et ilusal kassipoisil Mikil on kaks poolust. Eile näitas ta korraks oma leebemat sülekassi külge. Võib-olla oli asi selles, et ta kohtus tolle kassiabilisega esimest korda. Võib-olla oli lihtsalt tuju hea, kuna õues hakkas juba sulama ja õhus oli tunda kevadet. Ja kevad, oh, kevad on ju aastaaeg, mis täis lootust. Lootust ka kasside jaoks, kes oma kodu ootavad. Päike käib kõrgemalt ja eks võib ju arvata, et ka kiisude südames toimuvad mingisugused muutused. Ikka paremuse poole. Igatahes Miki näitas oma leebet poolt: tuli ise ligi, nühkis peaga vastu abilist ja noris paisid. Kuulujutud kõhisevast kurjamist tundusid täitsa alusetud. Leebushetkede ajal sai isegi turjarohu ära pandud. Ja siis läks päike looja, saabus õhtu ja Miki leebus sai otsa. Ta hoidis taas eemale, nii et kõrvapuhastus ja kasuka kammimine jäid sel korral ära. Siiski, vahepeal lubas ta endale taas pai teha. Huvitav olend see Miki. Kass, kes moondub nagu libahunt ühest olevusest teiseks. Kindel on see, et ilusa kasuka all on peidus ka ilus hing ja Mikist, kes ometigi ju kodunt tulnud, võib saada taas süle- ja nurrukass.

Tüdrukud lahkuvad, poisid saabuvad

Meie imeline kaunitar Camillake sai laupäeval päris oma koju. Läks Tabasallu ridaelamuboksi üksikuks hellikkassiks, abielupaarile rõõmuks. Uudised kodust annavad teada, et Camilla on tubli ja korralik kassike, kes tahab samas väga palju tähelepanu (kas me oleme üllatunud? :D). Pidevalt kõnnib järel, tahab mängida, süles istuda ja pai saada. Olgu sul palju rõõmu ja armastust oma uues kodus, Camillake!

Camilla

Tuba kolme saabus aga uus elanik, väärikas must pikakarvaline kõuts Miki. Kodu oli kahjuks sunnitud temast loobuma, kuna peres oli tugev kassiallergia, mis ei allunud enam kontrollile. Niimoodi saabuski Miki meile, täiesti ootamatult ja äkki, nagu Arturgi. Helistati ja juba ta tuligi - veidi ehmunud olemisega must karvapall vanema naise süles, kaasas terve hulk kaasavara, alustades konservidest ja lõpetades liivakastiga.

Miki

Puuri sattumise üle peagi kolmeaastaseks saav Miki eriti rõõmus ei olnud, tõmbus turri ja kõhises. Isu oli tal samas hea ja pole siiani väiksemaks jäänud, konservid ja krõbinad kaovad kausist ahvikiirusel. Eilsest alates on Miki põrandal koos teiste kassidega. Toa valitsejanna Daune peab nüüd ennast veidi tagasi tõmbama ja teise domineeriva kassiga leppima. Aga see tuleb talle ainult kasuks, kui ta veidike naiselikumaid ja leebemaid käitumismaneere omandab.

Daune

Väga leebe ja rahuliku olemisega on aga suur ja nunnu Arturi-poiss. Tema käis reedel kliinikus tervisekontrollis ja tunnistati muidu terveks ja tubliks kassipoisiks, kuid kahjuks olid ta hambad tänavaelu ja ebakvaliteetse toidu tõttu üsna kehvas seisus. Seega tuli mitmed neist välja tõmmata. Kliinikus sai Artur ka kastreeritud ning ootab nüüd igemete paranemist, maiustades niikaua kassipasteediga. Vanuseks pakuti Arturile 2-3 aastat, seega on ta alles oma üheksa pika kassielu algusaastates.

Artur

Mitte sinine, vaid must-valge esmaspäev :)

Tuba kolmel on jällegi uudiseid. Vaevalt oli imeilus kolmevärviline Diana meile tulnud, kui juba ta läkski uude koju - meie oma toa vabatahtliku õe juurde teiseks kassiks. Loodame, et pisikesel Dianal tuleb ilus elu ja et talle jagub rohkelt hoolt ja armastust oma uues peres, teise kassi ja kahe väikese lapse seltsis.
 

Nunnu Diana



Samal päeval aga kolis Diana asemel tuppa uus kass Artur (Vallit me endiselt ootame, kuna ta vajab veel veidike privaatset poputamist ja jälgimist ja pole valmis suurde kassikarja tulema). Artur tuli ühel päeval talumaja hoovi ja enam ära ei läinud. Külmade tulles lasi pere ta tuppa - ja selgus, et Artur ainult toas olla tahabki. Pere oleks ta endale jätnud, kui kass oleks õues pissil käinud, ent Artur keeldus sellest võimalusest kindlalt ja kategooriliselt :) Nii ta siis Kassiabisse jõudiski. Suur ja turske mustvalge poiss, rahulik ja sõbralik, tõeline flegmaatik :) Algul tõstis küll puuri sattumise üle kõva hädakisa, ent peatselt rahunes, sõi ära kausitäie konservi ja krõbistas kuivtoitu peale, lürpis vett ning asus bassihäälel nurruma. Printsess Camilla oli uue asuka üle nii imestunud, et kangestus mitmeks minutiks puuri ette karismaatilist härrat uudistama. Kui Artur pildistamiseks korraks tuppa lahti lasti, trügis kohe tema külje alla ka meie pontsakas Maxillake, nuusutas Arturit huvitatult ja ütles viisakalt tere tulemast. Hermes vaatas kaugemalt, umbusklik nagu ta on. Enam ei olegi ta ainuke poiss toas! Aga Daune, kes on tuba kolme kuninganna, ei olnud Arturi saabumise üle sugugi rahul. Kohe sisises ja andis teada, kes siin majas boss on. Rahulik poiss aga ei teinud preili Daune diivatsemist kuuldagi - naised, teadagi!
 

Artur

Camillat on tuba kolme vabatahtlikud ka juba tundma õppinud. Tegemist on tõelise superkassiga, ta on julge ja stressivaba, rahulik ja sõbralik paikiisu. Peamiselt veedab aega pehmel asemel peesitades ja nurru lüües, aga kui inimene tema kõrvale istub, siis ronib kass kudrutades ja edvistades kohe sülle, küsib pai ja jagab hellusi, rahulolev nurr lakkamatult õhus vibreerimas. Vahel jalutab ta ka põrandal ringi ja silib hellalt kassiabiliste sääri. Mängib ka natuke, aga õrnalt, graatsiliselt ja daamilikult, mingit meeletut ringikappamist ta endale ei luba :) Loomulikult teavad juba kõik meie lugejad, et Camilla on lisaks kõigele ka imeilusa välimusega printsessike. Ta väärib parimatest parimat kodu, kus ta saaks olla kõigi poolt hellitatud lemmikkass.

 

Camilla - tõeline daam

Daune, Hermes ja Maxilla, meie kauaaegsed püsiasukad, on endiselt alles. Hermes näitas end esmaspäeval jällegi heast küljest - nurrus ja hõõrus end vastu abiliste sääri, küsis pai ega põigelnud üldsegi käe eest kõrvale, vaid müksis hoopis peaga selle vastu :) Esmakordselt kassidega tutvuma tulnud abiline ilmselt ei uskunudki, et tegemist on veidi kartliku poisiga, kes mitte alati end puutuda ei lase.

 

No ma olen ju NII ilus poiss!

Daune oli meil nupsununnu nagu ikka. Kui abiline paberimajandusega tegeles, siis oli Daunel ilmtingimata vaja abilise süles kausta peal istuda ja pabereid kortsu ajada oma lakkamatu kekutamise ja ringitammumisega. Ninake nühkis korduvalt vastu abilise nägu ja kiisupreili üritas pugeda käte alla, et meelitada inimest teda ikka ja jälle paitama. Teised kassid hoidku parem eemale, inimene on Daune jagu!

 

Mul võib küll vähe hambaid olla, kuid küüned on mul korralikud!

Ja jääbki veel üle Maxilla, kes on juba kaua-kaua Kassiabis koduootel olnud. Kui palju inimesi tuppa tuli, siis Maxilla ja Hermes põgenesid laua alla konservide ja toidukausside vahele nii suure müdinaga, et nõud lendasid kolisedes. Peidust välja meelitas Maxilla aga just nimelt Artur, kes tõeliselt sarmika noorhärrana meie daamile silma hakkas. Inimeste vastu Maxillal soojemad tunded puuduvad, ent ilusa poisi vastu oli tema huvi igatahes märgatav :)

 

Suhtlen ainult kenade härradega!

 

Karvapall - video

Karvapalli tegemistest on valminud ka väike videoklipp. Mängulusti kiisul igatahes jagub!

Karvapalli teekond sülekassiks

Kui paar nädalat tagasi tabas Karvapalli süllevõtmisel meeletu paanika ja ta põgenes esimesel võimalusel, siis nüüd on ta hakanud edusamme tegema. Suurim läbimurre toimus 14. veebruaril, märgilise tähtsusega sõbrapäeval, mil Karvapall elas üksinda vannitoas. Tuleb tõdeda, et kui teda vahepeal Mjaukist eemal hoida, siis on ta inimese parim sõber. Muidugi kaasneb säärase eraldatusega ka kaeblik näugumine, aga kui talle külla minna, ronib ta täitsa ise juba sülle. Tuleb sülle ja norib hellusi. Hiljem aga, kui saab taas vabadusse ja on võimalus Mjauki külje alla peitu pugeda, pole inimest enam nii väga vaja. Mjauki peseb teda ja pakub lähedust. Siiski, ööseks on vaja ikka inimese juurde voodisse magama tulla, aga sedagi koos Mjaukiga. Kui Karvapall peaks oma koju minema, siis tõenäoliselt saaks ta ka inimestega suureks sõbraks. Eriti siis, kui puudub võimalus teise kassi juurde minna. Samas on ka hea meel sellest, et sülle võttes püsib Karvapall lausa mitu minutit paigal ja laseb ennast paitada. Isegi siis, kui Mjauki sealsamas pealt vaatab.

Sõbrapäeva eri: Karvapall on sülekiisu

Tuba 3 kiisud soovivad mõnusat sõbrapäeva!

Hetkel resideerub tuba kolmes 5 kassi. Ülevalt vasakult: Camilla, Daune; all: Diana, Hermes ja Maxilla. Varsti liitub nendega must-valge kasukaga Valli ja siis on meil tõepoolest igasugu erinevad mustrid esindatud. Valli meenutab Sisselit ja Laimat. Kes mäletab, siis ühel hetkel toimus valik Sisseli ja Laima vahel. Siis sai koju Sissel. Paar päeva tagasi sõitis varahommikusel tunnil oma uue kodu poole ka tagasihoidlik ja malbe preili Laima! Sõbrapäeva hommikut võtab ta vastu juba päris oma inimestega.

Kiisudel näis eile olevat korralik pesupäev, poseerimiseks väga aega ei jäänudki, kuna oli vaja end tähtsaks päevaks, 14. veebruariks sättida. Silmis ootusärevus ja hinges igatsus parima inimsõbra järele, alustavad kiisud oma argipäeva.

Tuba kolme nädalakiri

Viimasel ajal on tuba kolme elanikkond kõvasti vähenenud. Selle tendentsi tasakaalustamiseks saabusid nädalavahetusel aga tuppa kaks uut kiisutüdrukut. Mõlemad jõudsid meile Kohtla-Järve varjupaigast.

Esimene neist on Camilla, pikakarvaline kilpkonnavärviline tegelane. Hirmus sõbralik ja ka väga julge, täiesti stressivaba kass. Sündinud on ta arvatavasti 2012. aastal, nii et nooruke alles. Kasvu poolest suuremat sorti. Karv on tal imeilus, pehme ja pikk. Camilla tahab väga inimesega suhelda, pai saada, talle meeldib ka süles istuda, nagu nüüdseks selgunud on, samuti on ta noore kassina huvitatud mängimisest. Ühesõnaga üks igati vahva ja sümpaatne preili.
Camilla infoleht Kassiabi kodulehel.
 

Camilla: olen ilus ja tean seda!

Teine daamike kannab samuti kaunist tüdrukunime - Diana. Tema on väiksemat kasvu kolmevärviline siledakarvaline kass, samuti väga sõbralik tegelane. Ehk paariaastane. Kui Camilla on julge ja uudishimulik, siis Diana paistab olevat pigem lepliku ja tagasihoidliku loomuga - nagu inimesed, nii on ka kassid ju erinevad. Igatahes lasi ta väga ilusti abilisel oma kõrvu puhastada - ei mingit agressiivsust ega vastuvõitlemist, pigem püüdis tasakesi eest ära minna. Aga heast iseloomust räägib juba see, et kuigi Dianale kõrvapuhastus ei meeldinud, ei jätnud ta ikkagi kordagi nurrumist järele :) Praegu on Diana veel puuris aklimatiseerumas ja steriliseerimisoperatsiooni ootamas, nii et see, kuidas ta põrandal ja teiste kassidega käitub, alles selgub. Tundub igatahes, et temast võiks saada Laimale hea sõbranna.
Diana infoleht Kassiabi kodulehel.
 

Diana: kas ma pole mitte armas?

Vanadest olijatest on meil toas alles veel Daune, Maxilla, Hermes ja Laima. Daune on endiselt kleepkass number üks, kes tuppa astunud kassiabilist esimesena tervitab, sülle ronib ja pai lunib. Samuti on ta endiselt ka maailma kõige näljasem kass. Esmaspäeval kadus kassipasteet Daune kausist nagu niuhti, nii et kui teine abiline veidi hiljem tuppa saabus, vaatas Daune talle süütute silmadega otsa ja kaebas, et teda on kuude viisi täiesti näljas hoitud. Vot selline daamike meil!

 

Daune: süüa?!?

Laima ei olegi kogu aeg peidus konserviriiulil. Esmaspäevased abilised leidsid ta aknalaual padjal peesitamas, kus preili meelsasti paisid ja hellusi vastu võttis, keerates ette kord üht külge, kord teist. Ka tema poole sirutatud mänguasja vastu tundis Laima mõõdukat huvi, jälgis seda ja katsus ka käpaga. Nurrumootor on sellel kiisukesel igatahes korras ja töötab täistuuridel :) Ja vaadake, kui sümpaatseks ta on läinud! Mittemidagiütleva välimusega kõhnast kassist on saanud täielik armsuse etalon. Ta on pontsakas, pehme, kohev ja ilusate näojoontega, kauni sümmeetrilise mustriga klassikaline must-valge kass.
 

Laima on nunnu!

Meie välejalgsel poisil Hermesel - muuseas on ta hetkel ainus noormees naistekarja keskel - tekkis vahepeal isegi võimalus koju saada. Inimesed olid ta pildi järgi välja valinud, ja pole ka ime, et ta valituks osutus, sest olgem ausad, ta on ikka üks väga kena välimusega noorhärra. Kui teda aga vaatama tuldi, siis ütles Hermese julgus üles. Ta puges peitu ja välja ei tulnud. Huviline oli õnnetu, et Hermes teda kardab. Seekord ta koju ei saanud.

Selles kassihärras peitub justkui lõhestunud isiksus: Hermes on ühel päeval ülisõbralik ja paimaias nurruloom, kes abilist kõikjale jälitab ja õhinal peaga müksib, et pai saada. Täpselt selline kass, keda kõik endale tahaksid. Julge, suhtlev ja aktiivne. Teisel päeval aga on ta nagu ümber vahetatud - endale ligi ei lase ja jookseb eest ära, nagu oleks alles äsja tänavalt tulnud ja kohtuks inimesega esmakordselt. Samas oli ta suvel hoiukodus ja seal oli täielik sõber. Nii et ilmselt on ikkagi nii, et Hermes peab saama endale oma isiklikud inimesed ja oma kodu, kus siis mõninga harjumise järel muutubki ta selleks ideaalkassiks, kes ta hoiukodus oli ja keda ka kassiabilised aeg-ajalt näevad.
 

 

Hermes - müstiline mees

Ja siis veel Maxilla, meie tabby-mustriline tasakaalukas ja iseteadev pontsu. Tema peesitab peamiselt ikka erinevates pesades, liikumas näeb teda harva. Aga liikuma ta peab, ja vahel ka vägagi energiliselt, sest esmaspäeval magas ta kõige kõrgemas kohas, mis meil toas on - Camilla puuri otsas padja peal. Ja mis muu pidi teda sinna viima, kui üks vägev hüpe? Aga kui inimene liiga lähedale tuleb, kirtsutab Maxilla nina ja eemaldub viisakalt. Ega ei saa ometi lasta neil inimloomadel liiga pealtükkivaks muutuda!
 

Maxilla: ärge segage, ma magan!

 

Herman, Käpik ja Mowgli kolisid

Herman, Käpik ja Mowgli ei otsi enam Kassiabi kaudu kodu. Herman ja Käpik kolisid ümber uude loodavasse kassiühingusse ning Mowgli jääb ühe kindla abilise hoole alla. Soovime armsaks saanud kiisudele kõike head ja ilusat kaasa! Et nad leiaksid kiirelt oma isiklikud inimesed.

Saladuskatte all võib aga öelda, et peagi on tuba kolme tulemas uued kaunid hoolealused.

Ilusat elu, Herman!

Õnn kaasa, Mowgli!

Ole tubli, Käpik!