Franceska - kass, kes ootas mõistmist terve aasta

Tänane postitus ei räägi tubakolme kassidest, vaid hoopis kassist nimega Franceska. Franceska on ka Kassiabi kass. Tema elab tubakolme kiisudest korrus allpool, meie sõbraliku kassimaja zen-toas, mida me seinavärvi järgi kutsume siniseks toaks.

Sinises toas on rahulik õhkkond ja vähe kasse. Seal elavad:

sõbralik, kaunis ja graatsiline preili Nurrik;

rahulik ilvesekõrvne siidine tiigrike Findus;

armas pisike rõõmurull ja paisõltlane Moona;

ja Franceska.

Franceska on imekaunis pikakarvaline kolmevärviline kassipreili, kes aasta tagasi saabus meile Kohtla-Järve varjupaigast. Vaene Franceska oli haigestunud kassikatku. Siiski naeratas talle õnn ning korraliku raviga sai ta terveks. Kuid siis tabas meid järgmine üllatus. Puuris ravil olles käitus Franceska kui maailma sõbralikem kass. Kui ta aga paranes ja vaktsineeritud sai ning tal avanes võimalus vabana korterikassi eluga tutvuda... lidus Franceska kohe vanni alla peitu!

Ja nii ta hoiukodus elas. Aeg-ajalt käis hoiukodu perenaine kiisut välja meelitamas, võttis sülle ja paitas, ning Franceska nautis seda kõike väga. Aga alati, alati jooksis ta lõpuks vanni alla tagasi. Loomulikult oli tal ka mitmeid huvilisi, sest ütleme ausalt, Franceska on ju lihtsalt imekaunis kass. Kuid hoiukodu ei julgenud teda soovijatele pakkuda, sest tundus, et kiisu närvikava ei ole ju päris korras. Terve aasta elas Franceska vanni alla peitunult, kuni kassiabilised otsustasid, et nii ikka ei saa. Franceska kolis eraldi hoiukodust meie suurde kassimajja, sinisesse tuppa. Sinine tuba on üks väike ruum ja peitumisvõimalusi on seal vähem kui suures korteris. Ehk saab Franceska seal oma hirmudest üle, mõtlesime. Aga Franceska ronis kohe riiulisse suure lambanaha alla peitu, ja keeldus välja tulemast. Seal saime talle siiski paremini ligi kui vanni all.

Franceska riiulis peidus

Suures hoiukodus kohtus Franceska paljude uute inimestega, kes temaga tutvumas ja miilustamas käisid. Veendusime, et Franceska on tõepoolest väga-väga armas ja sõbralik kass. Ta hakkab juba siis nurruma, kui talle peale vaadata. Ta naudib paitamist ja sügamist üliväga, toetab oma kauni peakese tugevasti inimese käe vastu ja pigistab suurest mõnust silmad kinni. Ta sõtkub ülima agarusega oma käpakestega, keerutab end üht- ja teistpidi, vahepeal sulle oma suurte, kaunite, hingestatud silmadega otsa vaadates. Kohe, kui Franceskale käsi külge panna, hakkab ta sinuga suhtlema. Ja kui paisessioon on juba mõnda aega kestnud, siis hakkab Franceska nihelema, end järjest rohkem riiulist välja sirutama, kuni lõpuks maandubki pehmete käppade põntsudes toapõrandal. Vaatab sulle otsa ja teeb sammukese su kutsuva paikäe poole. Aga siis märkab äkki mõnda teist kassi. Ning - siuh! - on ta lambanaha all peidus tagasi.

Seega, kallid lugejad, oleme me lõpuks saanud jälile, mis meie kaunist Franceskat vaevab. Ta kardab teisi kasse! Franceska tahab suhelda inimesega, aga mitte teiste kassidega. Franceskal on vaja rahulikku kannatlikku kodu, soovituslikult sellist, kus inimesed on tihti kodus ja saavad talle palju tähelepanu pöörata. Franceska on imearmas preili, kes on lubamatult kauaks tähelepanuta jäänud. Ta on kass, keda ei mõistetud. Lõpuks me mõistame teda, kuid Kassiabis ei ole meil võimalik teda teistest eraldi hoida. Ainus võimalus oleks ta puuri panna, kuid mis elu see puuris oleks? Franceska tahab diivanil oma perenaise kõrval lesida ja lõputult, lõputult pai saada ning tänutäheks kõvasti nurruda.

Armsad sõbrad, palun aitame Franceskat! Kindlasti on kusagil olemas näiteks mõni tore kassisõber vanainimene, kes sooviks endale sellist kiinduvat, usaldavat poputatud printsessikest. Kui Franceska lugu jõuaks rohkemate inimesteni, siis leiaksime talle ehk kodu. Mõelge, ta on pidanud terve aasta elama vanni all, tundes pidevalt kabuhirmu hoiukodu teiste kasside ees. Ja nüüdki on teised kassid talle liiga, liiga lähedal. Franceska väärib kohakest kellegi südames ja kodus. Kodus, kus ei ole teisi loomi.

Tahan koju...

Kassihuvilise meelespea

Tere, armas kassivaataja. Mina olen sinu tulevane kass ja ootan sind praegu MTÜ Kassiabi hoiukodus. Täna, homme, järgmisel nädalal või ülejärgmisel kuul tuled sa meile külla, vaatad üht, teist ja kolmandat kassi, et jõuda selgusele, milline meist on siis õigupoolest see kõige armsam ja südamelähedasem. Tõenäoliselt soovid sa, et kass oleks julge ja sõbralik, miilustaks ja musitaks, magaks kaisus ja tuleks ise sülle. Võib-olla on sul ka lapsed ning sa tahaksid, et kass ka nendega kannatlikult suhtleks, ei küünistaks ega hammustaks.

 

 

Tahan, et sa teaksid: iga kass on erinev ja iga kass on tore. Kassid, erinevalt inimestest, ei tee kunagi teistele halba lihtsalt pahatahtlikkusest. Enamasti ründavad ja sisisevad kassid siis, kui nad kardavad. Mõned kassid on väga arglikud ega usalda inimest, sest nad ei tea, mida kahejalgsetelt oodata. Nad ründavad enesekaitseks. Nad on kasvanud tänaval ja nende usaldus tuleb inimesel alles võita. Mõned kassid on julged, aga ründavad teisi kasse. Nad arvavad, et teised kassid on nende konkurendid, kellega tuleb võidelda nii toidu kui inimese tähelepanu pärast.

 

Ma ei hakka sulle valetama. Enamik kasse on tujukad ja ettearvamatud. Kui tahad võtta endale kassi, pead sellega arvestama. Kass toob palju rõõmu, on sulle kaaslaseks ja muudab kodu koduseks. Aga kass on kass, elav olend oma tahtmiste ja vajadustega, mis ei pruugi alati kokku minna sellega, mida sina tahad. Kui soovid leplikku kaisulooma, mine mänguasjade poodi. Sealt saad looma, kes sulle kunagi vastu ei hakka ja lubab end alati sülle võtta ja väntsutada.

 

Tahaksin, et võtaksid seda kõike arvesse ning mõtleksid oma kassisoovi põhjalikult läbi. Kahjuks ei ole võimalik saada endale kassi, kes vastaks kõigile su ootusele. Võid olla kindel, et saad vahel hammustada või küünistada. Mitte sellepärast, et kass oleks halb või kuri, vaid sellepärast, et kass on kass.

Iga kass on omaette isiksus, aga kui sa meid esimest korda vaatama tuled, käitume me enamasti kõik ühtmoodi. Palun ära oota, et ma jookseks sulle kohe ukse peal vastu, hüppaks sülle ja hakkaks ennast vastu su nägu hõõruma. Ma ei tee seda. Arvatavasti piidlen ma sind esialgu kahtlustavalt, võib-olla poen peitugi. Ma pole sind ju kunagi varem näinud. Sinuga on kaasas palju uusi, võõraid lõhnu. Ma tahan nende lõhnadega tutvuda ja veenduda, et sa ei taha mulle halba.

 

Esialgu ei taha ma, et sa mind ette hoiatamata katsuks. Mina olen väike, sina aga suur ja hirmutav. Mulle meeldiks, kui sa ei teeks kõva häält ega järske liigutusi, vaid käituksid minuga rahulikult. Kükita või istu mu kõrvale maha. Kui sa end madalamaks teed, tunnen ennast turvalisemalt. Kõigepealt tahan sinu kätt nuusutada. Siruta käsi minu poole nii, et ma seda näeksin, ehk siis eestpoolt, mitte selja tagant. Ja kindlasti lahtise käega, peopesa ülalpool. Kui tahad mulle pai teha, siis alusta mu põskedest ja süga mind näiteks lõua alt või kõrva tagant. Ära hakka mind äkki selja pealt paitama. Ma võin ehmuda, kuna ei osanud seda oodata. Siis võin eest ära joosta või sulle käpaga anda: ma ei andnud veel sulle luba mind nii tuttavlikult puudutada. Jäta meelde - tahan su kätt näha.

 

Kui vähegi võimalik, lähene mulle alt üles, mitte ülalt alla. Mulle ülalt lähenev suur kämmal heidutab mind. Kui hakkan käpaga vehkima või eest ära tõmbun, pole see mitte sellest, et ma ei ole sõbralik, vaid sellest, et ma ei tunne sind.

Ära langeta minu iseloomu kohta otsust esmakohtumise põhjal. Kui saad, tule mind mitu korda vaatama. Väga tihti on nii, et kass, kes pole vabatahtlikke kordagi käpaga löönud ega mitte mingil viisil agressiivselt käitunud, läheb kassivaatajale susinal kallale. Ning samuti kass, kes kassiabilistel lakkamatult sabas sörgib ja pai lunib, läheb külalise eest vuhinal kapi alla peitu. Sest kassivaataja ei olnud rahulik ega kannatlik, vaid üritas kohe kiisut sülle rabada. Sulle ju ei meeldiks, kui võõras inimene sulle selja tagant läheneks ning sind kohe väntsutama ja solgutama hakkaks. Püüa siis seda ka minu puhul silmas pidada.

 

Ja veel - kui võtad ka lapsed kaasa mind vaatama, siis räägi neile enne külaskäiku, et kiisut ei tohi taga ajada, sabast sikutada ega kõva häälega karjuda. Aga rahuliku paitamise üle on kõigil kiisudel väga hea meel.

 

 

Pea meeles, et kõige südamlikumad suhted põhinevad teineteisemõistmisel ja usaldusel. Kui annad mulle võimaluse, õpin sind mõistma ja usaldama. Pead lihtsalt mõistma, et see võtab natuke aega. Ka kodus läheb mul harjumiseks aega. Algul võin olla hirmunud ja ennast peita. Mina olen väike kaitsetu loomake, sina aga suur ja tark inimene. Meie tulevased suhted sõltuvad väga suurel määral sinust. Palun aita mul uues kodus kohaneda ja õpeta lapsi minuga hoolivalt ümber käima. Olen elusolend, kes tunneb nälga, külma ja valu ja kel on omad tahtmised. Kui oled valmis nendega arvestama, kingin sulle oma jäägitu usalduse ja sõpruse.

 

Sind igatsusega ootama jäädes

sinu tulevane kiisu

 

Karvapalli monoloog

Tere, sõbrad. Seekord kirjutan teile mina, Karvapall. Olen nüüd juba mõnda aega Kassiabi suures hoiukodus teiste kiisude juures elanud ja tunnen end siin täitsa mõnusalt. Olen uudishimulik väike nurruv ja hell karvakera ja naudin inimeste tähelepanu väga. Alati pole see aga nii olnud. Kuid seda uhkem ma iseenda üle olen.

Selline kaunitar ma olen.

Sündisin ju õues ja polnud inimesi kunagi lähedalt näinud. Seetõttu kartsin alguses väga, kui mind kinni püüti. Arvasin, et inimesed tahavad mulle liiga teha. Iga kord, kui suur ja hirmus kahejalgne lähenes, kangestusin ma hirmunult soolasambaks ning seejärel panin plehku, nii kiiresti, kui mu neli väikest jalga vähegi võtsid. Siis piidlesin inimest kusagilt peidust, näiteks diivanilaua alt või diivani tagant. Teadsin, et olen nii kohev, pehme ja armas, et tõmbasin neid lausa vastupandamatu jõuga enda poole. Kuid ma ei olnud nende kavatsustes kindel.

Väiksena nägin ma selline välja:

Ma olen muideks siiani väga mänguhimuline.

Mida suuremaks ma kasvasin, seda targemaks ka sain. Mõtlesin oma elu üle järele ja taipasin, et inimene pole mulle kunagi haiget teinud. Vastupidi, inimene andis mulle head-paremat süüa ja lasi mul pehmes voodis magada, tõi mulle huvitavaid mänguasja ja harvadel hetkedel, kui seda lubasin, silitas ka mu imepehmet karva, ja see oli väga mõnus. Mõtlesin, et ehk ei olegi inimesed halvad ja kurjad? Ehk on kogu mu senine maailmapilt valeks osutunud ja pean omaks võtma täiesti uue mõtteviisi? See mõte oli harjumatu, kuid siiski kummaliselt erutav: võib-olla saame mina ja inimene koos sõpradena elada.

Siin ma olen süles ja miilustan inimesega.

Edasi läks kõik päris kiiresti. Muutusin iga päevaga julgemaks ja inimsõbralikumaks. Surusin oma hirmu maha ja läksin vahel inimese jalgu silitama, lootuses, et saan süüa või pai. Ja saingi. Mida positiivsemad tagajärjed mu kontaktiotsimisel olid, seda paremaks läks mu meel. Õige pea arvaski mu hoiukodu perenaine, et võiksin minna suurde kassikoju oma pererahvast ootama. Üksi hoiukodus olles ei näe ju keegi, kui ilus ja tore ma olen. Suures kassikodus aga käib pidevalt külalisi, kes kõik tahavad endale karvast sõpra valida. Millalgi pean ma ju oma inimesele silma jääma.

Kes mind koju viib?

Kas siis keegi ei taha endale sellist noort ja kaunist kiisut nagu mina? Ma olen veidike tagasihoidlik ja häbelik, nagu ikka noorele preilile kohane, kuid see-eest ülimalt sõbralik, armas ja lähedust otsiv. Mõtle, kui sätid ennast diivanile istuma ja raamatut lugema, ja siis äkki hüppan su juurde mina ja müksan sind õrnalt peaga, ise lakkamatult nurrudes. Vaatan sulle otsa armastaval pilgul, tõmban küüru selga ja tiirutan su ümber põrisedes nagu üks pisike karvane pallike. Siis viskan su juurde pikali, keeran end selili ja ajan käpad taeva poole, et saaksid mind kõhu alt sügada. Ja siis sa tead, et olen kinkinud sulle, just sulle, oma jäägitu usalduse ja sõpruse. Mina, Karvapall, kellest inimesed algul ei uskunudki, et võin end kellelegi avada. Aga mina tõestasin vastupidist ja just sellepärast arvan ma, et olen hooliva kodu igati välja teeninud. Tule mulle järele!

Niimoodi võiksin ma ka sinu kõrval diivanil pikutada.