Suured sõbrad - Toomas ja Rombike

Toomas ja Rombike, ülejäänud kaks kassipoissi Tupsununnude mehisest perekonnast, pesitsevad kahekesi teises hoiukodus. Hoiukodu perenaine jagab meiega uudiseid.

Esimesena hoiukodusse toodud kiisu sai omale üsna kiiresti nimeks Toomas. Sama kiiresti kui ta omale nime sai, muutus ta ka nurruloomaks. Esimesed päevad teeskles küll, et inimene talle kohe üldse ei meeldi, aga lõpuks andis alla ja nautis paisid täiel rinnal, nii pea pealt kui kõhu alt.

Kui Toomas puurist välja sai, peitus ta enamuse ajast diivani all. Ainult siis kui inimene oli ohutus kauguses või kui toas parasjagu kedagi ei olnud, oli ta piisavalt julge, et pista põske paar krõbinat ja võtta lonks vett. Pasteet on muidugi lemmik. Seda võiks lõpmatuseni süüa, kui vaid saaks.

Nädalake hiljem liitus meiega Rombike. Tema on juba natuke terasem tegelane. Seda saime teada kohe esimesel ööl. Puur ei olnud takistuseks, sealt andis vabalt välja murda. Ja seda päris mitu korda.. Olles nüüd vähe tugevamas puuris, asi enam nii lihtne ei ole ja tuleb harjuda sellega, et inimene pidevalt käib ja katsuda tahab. Aga iseloom hakkab vaikselt leebuma. Endiselt veel puurile lähenedes kostub väike sisin, aga pai laseb edukalt teha. On ka veel teesklusfaasis, et see talle ei meeldi, aga küll me tema suhtumise ka ümber muudame. Samm sammu haaval.

Hetkel veedavad sõbrad mõnusasti aega puuris üksteise peal lösutades. Kui puhatud juba piisavalt, siis ronib emb-kumb teisele selga ja närib kõrvaotsast – see tähendab et aeg on mänguks! Väänavad ja käänavad üksteist päris pikalt, vahepeal haaravad energiavarude täiteks paar krõbuskit ja lasevad jälle edasi. Vennalik müramine.

Lõpuks on ka isu mõlemal väga hea. Toomasega pole kordagi probleemi olnud, aga Rombike oli murelaps. Nüüd on sellega ka korras. Sööb teine korralikult ja pasteet samuti lemmik.

Toomas ja Rombike

Kõik neli tupsununnut on kenad terved ja pontsakad kassipoisid paksu tiheda karvaga. Vaatamata tänaval elatud kuudele oskavad nad eeskujulikult liivakasti kasutada. Tänasest (31.03.2013) alates on nad ka kiibitud ja vaktsineeritud. Toomas on juba broneeritud ja läheb varsti oma uude koju, kuid ülejäänud kolm on koduootel. Arvestama peaks vaid sellega, et nad vajavad kohanemisaega, kuid kuna nad on noored, on kodustamine ka sellevõrra lihtsam.

Kontakt: kodu@kassiabi.ee, 55571625

Pesumasinatagused Tupsununnud

Töönimed Tupsu ja Nunnu on kahele kassipoisile nii tugevalt juba külge kinnitunud, et ei oskagi neid kuidagi teistmoodi nimetada. Täna, kui nad vaktsiini said, selgus ka nende sugu. Kummaline küll, olid ju mõlemad nii tüdruku näoga, aga tuleb välja, et on hoopis poisikesed.

Tupsul ja Nunnul on ülihea isu ning vannitoas (ehk nende toas) olev kauss näikse justkui võluväel iseenesest tühjenevat. Vahepeal kuuleb ka haleda näugumist, mis annab märku, et oleks aeg jälle täitma tulla. Ja siis on vannitoa kinnise ukse tagant kuulda väikse kellukese helisemist. Selge, kassilapsed veeretavad käpaga palli edasi-tagasi. Kui inimene külla läheb, siis istuvad aga vaikselt pesumasina taga ja on väga tupsununnude nägudega, nagu nende nimedele kohane ongi. Pai lubavad teha, aga süllevõtmine ei tule veel kõne allagi. Eks tuleb nendega veel seal vannitoas istuda ja oodata, et seni tänaval elanud kiisud inimesega harjuks. Tore on see, et neile saab raamatut ette lugeda ja samal ajal ka iseennast harida.

Rombike

Nagu Kassiabi Facebooki lehe lugejad juba teavad, siis nüüdseks on käes ja hoiukoju Toomase juurde jõudnud ka Rombike, viimane sellest neljaliikmelisest pesakonnast.

Kõik neli kassipoega on hea tervise juures, tugevad ja pontsakad ning paksu tiheda karvaga, mis käe all imepehme. Varsti võib loota ka uudiseid hoiukodudest :)



Rombike

Rombike on ka Kassiabi kodulehel.

 

Perekond Tupsununnude saaga

Poolteist nädalat tagasi sai Kassiabi kirja, et Mustamäe majade vahel on märgatud 4-liikmelist kassipesakonda. Kolm mustvalget ja üks triibik. Tegu oli alles suhteliselt väikeste poegadega, kes elavad omaette, ilma emata soojaveetoru all. Noormees, kes kiisudest meile teatas, pani neile ka toitu ning pisikesed asusid isukalt sööma. Inimest aga endale lähedale ei lasknud – nagu tänavalapsed ikka.

Mida teha? Ilmad olid jäised ja aeg ei rääkinud meie kasuks. Tuli minna kassikesi püüdma. Nii noored kassilapsed on veel üsna hästi sotsialiseeritavad ning võivad veel kenasti inimesega harjuda. Ka on noortel kiisudel palju kergem kodu leida kui juba vanema kassina.

Mõeldud-tehtud: juba järgmisel päeval oli Kassiabi kaheliikmeline abilistebrigaad Mustamäel platsis. Käiku läks püügipuur, mille uks langeb kinni, kui loom on selle tagumisse otsa jõudnud. Abilised panid maitsva toidu välja ning hiilisid ise eemale, et kassikesi mitte ehmatada. Ei läinud mööda kaht minutitki, kui esimene „ohver“ oli lõksus – pisike mustvalge tegelane, ise hirmus ehmunud, et mis nüüd siis ometigi juhtus. Me ei saanud riskida sellega, et kassike puurist välja pääseb ja plehku paneb, seega ei hakanud me teda transpordikasti ümber tõstma, et puuri vabastada ja veel kasse püüda. Viisime esimese ära Kassiabi hoiukodusse. Esimest korda elus sai see pisike loom magada soojas ruumis pehmel padjal, toidukauss nina ees.

Järgmisel päeval läksime uuesti ning tulime ka seekord kohe saagiga tagasi – teine mustvalge poeg oli käes.

Kolmanda kassipoja püüdmine võttis natuke kauem aega. Kas olid ülejäänud kaks tükki oma õdede-vendade kogemusest õppinud või olidki nad loomu poolest ettevaatlikumad – seekord tuli oodata mitu tundi, enne kui kassike lõksu langes. Abilised käisid veel poes üha uusi maiuspalu toomas, kuni lõpuks grillkana kints ühe pojakese ligi meelitas. Seekord oli tegemist väikese triibikuga.

Kassiabis saime neid lähemalt vaadata ja tundma õppida. Kassipojad on umbes 4 kuu vanused. Kõik kolm olid arusaadavalt väga ehmunud, kuna neil polnud ju inimestega varem mitte mingisuguseid kokkupuuteid olnud. Polnud veel teada, kas need kahejalgsed loomad on usaldusväärsed või mitte. Mis aga kassiabilisi väga positiivselt üllatas, oli see, et kassipojad ei olnud üldse padumetsikud, nagu me kartsime. Inimkäe eest tõmbusid küll eemale, kuid kallaletulekust ei olnud juttugi. Pai sai neile täitsa edukalt teha.

Nüüdseks on kolm kassipoega jõudnud abiliste juurde hoiukodudesse sotsialiseerimiskursustele. Esimene kassike läks ühte hoiukodusse ning kaks ülejäänut teise. Esimene kassipoeg on isane. Hoiukodus sai ta nimeks Toomas. Tema on juba väga hästi kohanenud, istub süles ja lööb nurru :)

Teised, töönimedega Tupsu ja Nunnu, on veel ettevaatlikumad. Nemad on hoiukodus kahekesi koos ja nende sugu ei ole veel teada – me ei ole tahtnud neid uurimisega liialt kiusata.

Nüüd on meile jäänud veel viimane murelaps, Rombike. Rombike on mustvalge kassipoeg, kel nina peal armas rombikujuline laik. Tema on kõige ettevaatlikum ja targem. Oleme ligi nädal aega teda püüdmas käinud, kuid ta lihtsalt ei lähe puuri sisse. Aga me ei kaota lootust. Tahaksime, et kõik neli tänavalast saaksid endale sooja turvalise kodu ja oma isiklikud inimesed. Seega, mida ootame teilt, kallid lugejad? Ootame, et hoiaksite meile pöialt ja saadaksite teele häid soove, et saaksime ka viimase Tupsununnude perekonna liikme kätte.

Siin need Tupsununnud meil on.

Sülekass Toomas

Mustvalge Nunnu ja triibuline Tupsu

Tupsununnud Kassiabi kodulehel: Toomas, Tupsu, Nunnu.

Roosaninaline preili Valli

Pärast pikka ootust, kui vahepeal tekkinud kõhuhädad olid ilusti ravitud, saabus tuba kolme kaunis siidise kasukaga graatsiline daam Valli. Iseloomult oli ta tagasihoidlik ja veidi häbelik, kuid samas paimaias nurruloomake, kes paitamise peale kohe sõtkuma ja ennast keerutama hakkas. Ja just nii võluski ta ära ühe meie toa abilise. Valli sai koju!

Nii kirjutab kiisust tema uus perenaine.

 

Esimene päev

 

Valli on siis eile õhtust minu juures. Sõit koju möödus rahulikult. Valli sättis end padja peale pikutama ja nii me vaikuses kulgesime. Koju jõudes oli Valli tükk aega koridoris puuris (uks eest ära võetud) ja seejärel läks jalanõude taha peitu. Lasin tal seal paar tundi mõtiskleda ja harjuda. Kuna teadsin, et paid talle meeldivad, siis hiljem läksingi paisid tegema ja oh imet, Valli tuligi peidupaigast välja. Paisid tehes ja järest edasi liikudes sain ta ikka toa poole ning siis tegi ta ka argliku tiiru toas. Lõpuks leidis ta endale turvalise koha raamaturiiulis raamatute taga. Seal veetis ta lõpuks ka enamuse ööst.

Öösel ta midagi ei söönud ja ka õhtul isegi näpuotsast ei soovinud süüa. Aga hommikul oli raamatute taga isegi nõus sööma, sõi isukalt korraliku portsu konservi. Eks pean teda jälgima, aga mulle tundub, et tema isutuse taga võib olla turvatunde puudumine. Iseenesest loid ta ei olnud, aga veidi ärevil küll ja otsib ilmselgelt varjulisi paiku.

 

Paari päeva pärast

 

Eile õhtupoole võtsin pikutamise ajaks Valli enda juurde diivanile. Ja oh seda nurrumist, sõtkumist ja hõõrumist. Ma olin päris kindel, et mu käsivars on lõpuks sõtkumisest sinine :) Igal juhul tundus, et see "sessioon" andis talle julgust juurde. Hakkas hoolega oma kasukat puhastama ja pikutas juba ka diivanil ning jalutas saba püsti toas ringi. Öösel tuuseladas ka juba päris hoolega korteri peal, hommikuks oli ka ühele toalillele, mis talle ilmselgelt teele jäi, ära teinud. See õnneks ei olnud mürgine lill, aga nüüd vähemalt tean, et pean tema ja lillede suhet jälgima. Ja õhtuti vajab ta mänguaega, sest muidu hakkab öösel möllutama, mängulusti tal jagub :)
Õhtul sõi nii konservi kui krõbinaid, ja oma silmaga nägin ka, et ta jõi. See tegi tõeliselt rõõmu.
Nüüd hommikupoole on ta olnud taas rohkem riiulis tukkumas. Aga see on tegelikult loomulik, sest öösel ta liiga palju ei maganud :)

Valli

Miki on kodus

Tuli ja läks see kaunis ja suursugune loom. Teda ootab nüüd ees elu noorukese vene rahvusest paari juures. Inimesed olid nii kassisõbralikud, et oleksid hea meelega kõik meie kiisud kaasa võtnud :D Valituks osutus siiski Miki.
Esimesed uudised uuest kodust annavad teada, et sõidu ajal oli Miki olnud natuke vihane ja koju jõudes oli terve öö kapiriiulil istunud. Hommikul tuli aga alla ja hakkas suhtlema. Vot nii on lood!

Miki meil

Miki uues kodus

Jasha soovib kepselda neljal jalal

See siin on Jasha. Ta saabus Kassiabi tuba kolme eelmise aasta lõpus ning võitis kohe kõikide südamed. Suuremat miilustajat on raske leida. Kohe, kui inimene tuppa astus, sattus kassike õhinasse ning asus innukalt suhtlema. Nurrus, tahtis pai, surus oma peakest inimese kaenlasse ja kippus sülle.

Jashal oli keerukas elusaatus - ta oli elanud tänaval, loomade hoiupaigas, saanud ka oma koju, kuid sellestki kahjuks ilma jäänud.

 

 

Kassiabisse sattudes oli Jashal käpavigastus - ta hoidis vasakut esikäppa krõnksus ega toetanud sellele. Liikus longates, kuid hüppas uskumatu osavusega kõige kõrgematele mööbliesemetele. Ja nende pealt otse inimesele kaela :) Just selleks, et saada tähelepanu ning pääseda otse inimese näo lähedale, mille vastu ennast siis andunult nühkima hakata, nurrupõrin kogu aeg saatjaks.

Kassiabilistele ei andnud Jasha käpp rahu. Niisama seda jätta ei saanud, seega suundus kassike üsna pea loomakliinikusse käpast röntgenpilti tegema. Saadi teada, et olukord on hull ning suunati Jasha edasi loomaortopeedide juurde, kes samuti nõustusid, et juhtum on raske, kuid keerulise operatsiooniga saaks loomakese käpa siiski päästa. Ortopeed ütles aga kohe, et kuni Jasha elab Kassiabis, ei ole mõtet operatsiooni ette võtta. Haav vajaks pidevat jälgimist ja puhastamist ning kass väga rahulikku õhkkonda taastumiseks.

Nagu meie lugejad juba teavad, sai Jasha varsti pärast arstilkäiku päris oma koju. Pererahvas oli kahel käel nõus teda pärast operatsiooni põetama. Ootasime aega, mil kooliõpetajast perenaisel saabub puhkus, et ta saaks pidevalt Jashakese jaoks olemas olla.

Kauaoodatud operatsioon toimus 27. veebruaril 2013. aastal Billy loomakliinikus. Arsti hinnangul läks see hästi. Jashal oli mõningaid raskusi narkoosist toibumisega, seetõttu viibis tema üleandmine pererahvale. Tegelikult ärkas Jasha alles kell kolm öösel. Toitu hakkas esimest korda võtma kell üks järgmisel päeval.

Praegu tunneb Jasha ennast hästi, kuigi kindlasti ei ole ta rahul ebamugava kipslahasega, mis tema käppa korralikult paigal hoiab.

Siin on operatsioonijärgsed pildid meie imearmsast, siidise kasuka, põriseva nurrumootori ja armastava loomusega Jashast, kellel on lõpuks ometi elus uskumatul kombel vedanud. Ta oleks võinud olla üks järjekordne tänavakass, kes kohmaka ja vigastatuna kaotab oma elu autorataste all või koera hambus. Ta oleks võinud olla kass, kes otsib kõhna ja nälginuna prügikastist toitu, magab krõbekülma pakasega lumehanges ja sureb noorena katku. Aga ta on hoopis kass, kes sai päästetud. Ta on kass, kellele anti võimalus elada pikka ja täisväärtuslikku elu. Kass, kes toob ja saab soojust, rahu, rõõmu ja armastust.

 

 

 

 

1.03.2013 Jasha käppa puhastati eile esimest korda. Piltidel on näha rauast konstruktsioon, mis käppa paranemise ajal toestab. Samuti on Jasha õlal näha õmblusarm - õlalt võeti nimelt luud alakäppa siirdamiseks.