Valikud, valikud

Ärge te arvake, et meil tubakolmes valitseb pühade ajal samasugune tühjus nagu kaubamaja kingilettides! Meil on mõnusaid nurrujaid terve tuba täis. Nad kõik ootavad teid külla, endale pereliiget valima.

Bella tegelikult enam ei oota, vaid veedab jõulud koos oma uue peremehe Kareliga. Tema on nüüd õnnelik kass. Suures kassitoas talle ei meeldinud. Bella on ju selline diiva, et tahab olla inimese jaoks AINUKE ja mingite teiste kassidega ta suhelda ei taha. Kui kassisõbra unistuseks on suur kari kasse, ja tema ise üksinda nende keskel, siis Bella unistus oli täpselt vastupidine - palju inimesi, ja tema ainsa kassina nende seas, tähelepanu keskpunktis! Usume, et seltskondliku noormehe kodu on Bella jaoks see täpselt õige paik!

Kuninganna Bella

Bella asemele saime endale aga uue kuninganna, kellel nimeks Mirr. Imearmsa välimusega kassike, kohev ja pehme ja turris nagu üks mõnus üle-elusuuruses pudelihari. Mirril on suured silmad ja naljakas nägu ja seda nägu ümbritseb lõvilakana tohutu pahmakas karvu. Ja see karvarullike rullub oma puuris siia-sinna, lakkamatu nurrupõrin järel, et aga ometigi inimese käest pai saada. Ta tahab hirrrrmsasti suhelda ja mõnuleb õndsal ilmel, kui talle tähelepanu pööratakse. Aga nagu Bellagi, ei salli Mirr teisi kasse. Muidu võiks ta ju puurist välja tulla. Aga teisi kasse nähes pistab Mirr koleda häälega undama. Tardub paigale ja hakkab kurjustama, kõhisema. Meie loodame, et Mirrile saabub peagi kodupakkumine, sest suures kassikarjas on see uhke preili õnnetu. Stress aga mõjutab kasside immuunsust, mistõttu võivad kallale tulla mitmed haigused. Mirr, nagu Bellagi, tahab olla oma uues kodus ainuke kass.

Mirr

Siis on meil veel Siina, kes saabus Kassiabisse koos oma õe Killuga. Killu läks just paar päeva tagasi koju, Siina jäi maha koduootele. Kassiabisse saabudes olid õekesed üsna arglikud, ent õige pea avastasid, kui mõnus on pai saada. Nüüd jookseb Siinake vaid moe pärast algul eest ära, aga kui juba paitama hakata saad, on nurrupõrin kiire tulema. Siis unustab Siina oma hirmu, hakkab peaga müksima ja pai juurde küsima. Üks väga nunnu väike tegelane on ta. Siina on kõigest pooleaastane, nii et parimais noorusaastates, ja valmis sinu lemmikuks hakkama.

Siina

Õe Killu asemel sai Siina endale nüüd seltsiliseks Tiiu. Siina ja Tiiu on nii sarnase mustriga, et hoopis neid võiks õdedeks pidada. Mõlemad on rohke valgega triibikud. Tiiul on aga triibud selgemini nähtavad, Siina on natuke säbrulisem. Nad on ka umbes sama vanad, pooleaastased. Tiiu on rahuliku loomuga kassike. Eelistab kuskil omaette tukkuda, kuid paitamisest ei ütle samuti kunagi ära, vaid naudib seda täiel rinnal. Tema tuleb hea meelega ka ise mööda inimese jalgu nühkima, soovides suhelda. 

Tiiu

Meie toa kõige väsimatumad mürsikud on aga Miku ja Susie. Nad on inimesel kogu aeg kannul, uudishimulikud ninakesed igale toimetusele vahele segamas. Nad mängivad põrandapesumopiga ja sulistavad veekausis. Nad ronivad nurrudes sülle ja hüppavad su turjale käpakestega sõtkuma. Kui kummardad ükskõik millist kassi paitama, on Miku ja Susie esimesena jaol, et sa paitaksid hoopis NEID. Nad mängivad väsimatult ja söövad tõelistele teismelistele omase hundiisuga. Miku on suurem marakratt ja seikleja, Susiele meeldib aga kõige rohkem siiski end inimese süles kerra tõmmata ja rahulolevalt nurrudes tukkuma jääda. Ta on tõeline süleloomake. Mõlemad on väga sihvaka ja graatsilise kehaehitusega nagu orientaalitõugu kassid. Nemad on toarahva vaieldamatud lemmiklapsed.

Susie ja Miku

Teismeliste reas ei tohi unustada ka Freddy't, kes on viimastel päevadel suuri edusamme teinud. Tema on natuke tagasihoidlikum kui Siina ning eelistab enamasti koos Nunnuga ahju otsas põõnata. Nunnuga on nad tõesti nagu kaksikud, mõlemad mustvalged ja siidpehme karvaga, vaatamas sind äärmiselt terase, umbuskliku pilguga. Aga kui Freddy'le läheneda ja teda paitama hakata, kostab sedamaid üle toa võimas nurr. Tihti istub Freddy ka täitsa üksi ahju peal ja nurrub lihtsalt niisama, enda lõbuks, nii et seinad värisevad :) Freddy tahab tegelikult väga inimesega suhelda, ainult tibake julgust jääb veel puudu. Aga viimasel ajal on Freddy end tõesti kokku võtnud ja käib nüüd päris tihti ka põrandal ringi uudistamas. Üks kord, kui kassiabiline istus pingil ja hoidis Susie't süles, hakkas Freddy abilise ümber tiire tegema, ise häbeliku näoga tema poole üles vaadates ja ringe järjest koomale tõmmates. Lõpuks jõudiski Freddy abilise juurde ning tagurdas ettevaatlikult paikäe alla. See oli läbimurre. Freddy tuli ise suhtlema ja pai küsima! Sama kordus veel mitmeid kordi õhtu jooksul, muuhulgas silitas Freddy ka Killu uue perenaise jalgu, kes parasjagu oli oma kiisut koju viimas. Kassiabiliste süda sulab iga kord, kui mõni arglik kass hakkab tegema esimesi häbelikke suhtlemiskatseid inimesega. See näitab, et meie töö ei ole mitte tühja läinud ja et oleme suutnud külvata usalduseseemne ühte järjekordsesse väiksesse südamesse. Kõige toredam oleks aga, kui Freddy leiaks endale päris oma inimese, kelle südant vallutama hakata, ja seda võimalikult ruttu.

Freddy

Freddy'ga käib komplektis Nunnu, kes on inimsõbralikkuse skaalal Freddy'st pisut tagapool. Tema veel ise suhtlema ei tule, kuid paitamist naudib üha enam ning ka toas liigub julgemalt ringi. Nunnu on sellises naljakas faasis, et ta on tegelikult juba aru saanud, et inimesed pole ohtlikud ja et pai on ütlemata mõnus, kuid ta ei julge seda veel endale tunnistada :) Seega, kui keegi teda silitab, siis nurrupõrin hakkab tööle nagu rooste läinud vana mootor - alguses tulevad arglikud ja ebalevad nurruturtsatused, mis vahelduvad vaikusehetkedega, siis muutuvad need üha sagedasemaks, kuni lõpuks mootor lõplikult käima läheb ja sujuv, kõlav nurr üle toa kajab. Ise paneb Nunnu seejuures silmad kinni ja manab näole äärmiselt pettunud ilme - no kuidas ma siis nüüd niimoodi murdusin! Aga me teame, Nunnu, et tegelikult sulle inimesed meeldivad. Ja me ei jäta sind rahule, vaid paitame armutult, kuni sa meiega täiesti julgelt ise suhtlema tuled!
 



Nunnu

Nunnu vend Tupsu aga kolis ühe vabatahtliku juurde kodusele sotsialiseerimiskursusele. Temast võib edaspidi lugeda siit.



Tupsu

Lühikeseks vahepeatuseks kolis Tupsu endisesse puuri meie Rasmus. Tema saabus meile juba novembri keskel Tartust, kuid rea terviseprobleemide pärast on ta pidanud pikalt karantiiniruumis puuris istuma. Nüüd lõpuks on Rasmus terve ja saanud kätte kõik parasiiditõrjed ja vaktsiinid, nii et peagi saab ta tuppa vabalt jalutama minna. Rasmus on väga armas poiss. Ta on kindlasti olnud kodukiisu, kuid pidanud kaua tänaval elama. Ta tahab inimese lähedust väga, naudib paitamist ja tuleb ise juurde miilustama, nühkima ja nurruma. Samas võib ta kergesti ehmuda ja esimese puudutuse peale korraks võpatada. Ent kui aru saab, et talle tehakse pai, leebub kohe ja hakkab nautima. Rasmuse kasukas on väga huvitavat värvi, must, valge ja triibuline korraga. Esmapilgul tundub ta must. Aga valguse käes on näha, et tegelikult on ta tumemusta ja helemusta triibuline. Ja kui talle vastukarva pai teha, siis paljastub triibulise kasuka all luksuslik lumivalge aluskarv. Rasmus on riietatud peenelt nagu üks tõeline kõrgeausus. Kuidas see küll võimalik on, et nii kaunis kass pole endale ikka veel kodu leidnud?



Rasmus

Ja meie imeline pisike Karvapalli-nimeline karvapall on samuti endiselt koduootel. Hetkel mängib ta solvunut. Jah, just nimelt, sest Karvapall ei ole üldse õnnelik selle mürsikute laviini pärast, mis äkitselt tubakolme maandus. Karvapall tahaks tulla inimese juurde pai küsima, aga veel enne, kui ta kohale jõuab, on Miku ja Susie juba platsis. Üks süles, teine jalge ümber miilustamas. Seepeale keerab Karvapall solvunult selja ja kõnnib minema. Ja kui kassiabiline hiljem spetsiaalselt Karvapallile pai tahab teha, siis jookseb kõnealune preili hoopis eest ära, öeldes "Nüüd ma enam ei taha!". Karvapallike tahaks nii-nii väga minna oma päriskoju, kus keegi tema eest paisid ära ei võta, kus talle jätkub alati inimeste tähelepanu ja armastust. Ta on tõeline süle- ja miilukiisu, kui talle ainult võimalus antakse. Hetkel ei tunne ta end tubakolmes hästi.



Karvapall

Tutvustada on jäänud veel kaks kassi - Kotja ja uustulnuk, kellel pole veel nime. Kotja on kauni tabby-mustrilise kasukaga suur ja uhke kõuts, kes tuli meile Kundast. On teada, et kunagi on ta olnud kodukass. Kuid hiljem on ta aastaid tänaval kodutu-elu elanud. Selle aja jooksul on tema usaldus inimestesse kaotsi läinud. Püüame teha kõik endast oleneva, et seda taastada.



Kotja kardab

Uus valge kiisu on tubakolme nimekirjas alates reedest. Ta on rahumeelne emane kassike, kes leiti Merimetsa Selveri juurest. Terve päeva oli kassike Selveri ümber luusinud ja aeg-ajalt oli tal õnnestunud ka poodi sisse saada, kus ta siis ennast kassade all varjas. Selveri töötajad muudkui ajasid teda taga ja viisid välja tagasi. Kassi käitumine näitas selgelt, et ta on oma kodust hiljuti ilma jäänud. Õues ei osanud ta midagi pihta hakata ja üritas ikka inimeste hulka minna. Toredad inimesed korjasid kiisu Selveri juurest üles, pesid ta porist puhtaks, tegid parasiiditõrje ja võtsid ühendust Kassiabiga. Nüüd ootab see kaunis loom meie juures, et keegi ta omaks tunnistaks - kas siis endine või uus kodu. Iseloomult on kiisu väga väljapeetud ja sõbralik, kuid hetkel veel ehmunud. On näha, et ta on elanud turvalist tubast elu, võimalik, et olnud mõne vanainimese kass. Teisi kasse ta ilmselt näinud ei ole, sest nende peale undab ja uriseb läbi puurivõre.

Emane kiisu

Nagu näha, on neljajalgsete sõprade valik meil mitmekesine. Nii et tulge vaatama!

Kassiabi kiisud tänavad!

Kassiabi on terve aasta jooksul, eriti aga jõulueelsel perioodil saanud mitmeid väga vajalikke ja armsaid kingitusi. Oleme väga rõõmsad, et ilmas on nii palju häid inimesi, kes on valmis aitama endast nõrgemaid! Siinkohal soovivadki Kassiabi kassid oma heategijatele tänu avaldada.

Tuba 3 mänguhimulised mürsikud ütlevad aitäh uute toredate mänguasjade eest. Ja pesa eest. Sobib nii magamiseks kui mängimiseks!

Tupsu ütleb aitäh endise tuba 3 kasvandiku Tomi (uue nimega Burrito) perele, kes saatsid meile paki väga kasulike asjadega. Nende seas ka suur kraapimiskala, mille küljes Tupsu nüüd oma küüsi kulutada saab.

Nunnu ütleb aitäh pehme padja ja puhta padjapüüri eest. Ja selle eest, et kassiabilised ei pea muretsema, kas pesamaterjali ja puhast pesu ikka jätkub kõigile kiisudele.

Rasmus ütleb aitäh, et te annetasite raha, mille eest said kassiabilised osta moodsad ja ohutud süstid, mis vabastasid Rasmuse suurest hulgast siseparasiitidest. Rasmusel on nüüd tervis korras ja hea olla.

Lola ütleb aitäh maitsvate ja tervislike konservide eest, mis saadeti kiisudele kaugelt Soomemaalt.

Musti ütleb aitäh, et te ostate Kassiabi kalendreid ja kleepse. Kui sina ostad ühe kleepsu, kindlustad neljale kassile ühe päevase toidukorra.

Findus ütleb aitäh, et te annetasite raha tema operatsiooni jaoks. Tänu teile sai tema selgroost välja opereeritud õhupüssi kuul.

Madli ütleb aitäh annetuste eest. Tänu neile saime Madli terveks ravida bronhiidist, millesse ta tänaval haigestunud oli.

Kõikide tubade kassid ütlevad aitäh, sest tänu teile on neil olemas soe tuba ja alati saadaval kvaliteetne toit.

Kõik kassiabi kahe- ja neljajalgsed ütlevad aitäh, et te olete olemas.

Ilusat jõuluaega kõigile!

Tubakolme koduotsijad

Kuna tubakolme väljaõppinud blogija William on juba mõnda aega oma uues kodus elanud ja uut kass-kirjanikku pole siiani esile kerkinud, siis peavad vahel ka vabatahtlikud ise kirjutama. Mina siis nüüd kirjutangi. On ju vaja teile kõigile teada anda, mis meil siin vahepeal toimunud on.

Kõigepealt - Nipi on kodus!!! Läks Ida-Virumaale maamajja vanemale inimesele seltsiks ja hiirepüüdjaks. Nipi oli hea kodu ära teeninud, oli ta ju meie toa kõige staažikam kass ja viimasel ajal kuidagi mossi tõmbunud. Teadagi sellest, et kodu ikka veel ei paistnud.


Nipi

Aga nüüd siss sellest, kes meie ridades kodu otsimas on. Toas lahtiselt on meil muuseas kõigest kaks kassi - Karvapall ja Nunnu. Karvapall on siin blogis juba palju tähelepanu saanud, aga saab veel. Palun võtke keegi ta endale! Ta on lihtsalt niiii-niiii armas. Väiksest arglikust Karvapallist on nüüdseks saanud toa kõige TÜÜTUM kass :) Ta on alati ukse peal vastas ja alati valmis pai saama. Ta siblib su jalgade ümber ega jää sinust sammugi maha. Ta hüppab ise sülle. Ta nurrub ja sõtkub ja mõnuleb. Ta näeb lihtsalt alati nii hirrrrrmus rõõmus ja rahulolev välja! Ja ta mängib. Väga armsalt.

 

Karvapall

Nunnu on imepehme kasukaga suurt kasvu noor ja graatsiline kõuts. Aga erinevalt Karvapallist kardab tema endiselt inimesi. Ta ei tea, mida inimestest oodata. Teised kassid võivad vahel temaga õelad olla, kuid nad on vähemalt kassid. Nad on karvased, kõnnivad neljal jalal ja omavad saba. See on miski, mida Nunnu mõistab ja usaldab. Aga seevastu inimesed... need hirmsad, hirmsad inimesed! Kõrguvad ta pea kohal nagu koletud monstrumid, seistes oma kahel üüratult pikal koival ja sirutades tema poole oma suuri, paljaid, haralisi esijäsemeid. Kindla peale selleks, et Nunnule haiget teha ja ta igaveseks vangistada. Just selles on Nunnu päris kindel ja seepärast ta põgeneb.

Ainult mängimisele ei suuda ta vastu panna. Mängides laseb Nunnuke ennast lõdvaks ja lõbutseb korralikult. Ka siis, kui hirmus inimene seisab nii-nii lähedal ja tema käes on mänguasja teine ots.



Nunnu turvaliselt kõrgustes

Toas on meil kaks puuri ka. Ühes elab Nunnu vend Tupsu. Imekena tähnilise kasukaga noormees. Tema oli Nunnuga koos hoiukodus, kuni otsustas ühel päeval kaminasse ronida ja pääses korstna kaudu õnnetul kombel pööningule. Pööningut, mis laiub kaheksa trepikoja kohal, käisid kassiabilised korduvalt läbi kammimas. Tupsule sai jäetud toitu ja seatud üles püüdmispuur. Samas majas elas õnneks üks Kasside Turvakodu inimene, kes meile lahkelt abikäe ulatas - vaid tänu temale saimegi ligipääsu pööningule. Koostöö tulemusel õnnestus lõpuks ka Tupsu kätte saada. Üks väga kõhn, ehmunud ja tahmane Tupsu, kes üksi pimedal pööningul rännates oli kaotanud usu inimestesse.

Praeguseks on Tupsu juba üle kuu tagasi Kassiabis olnud ja kenasti kosunud. Tahmasest tumetriibikust on jälle saanud helebeež kaunitar. Ainult tema usalduse võitmisega läheb veel aega.

Tupsu

Teises puuris on alates eilsest tubakolme pesamunad Susie ja Miku. Nemad on kõigest nelja-viiekuused mürsikud. Siledad ja libedad pikaksveninud teismelised. Väga kenade läikivate kasukatega, hea isuga ja mänguhimulised. Nemad inimest ei karda, ehkki Susie jääb vahel vennast tagasihoidlikumaks ega soovi väga tormakat lähenemist. Aga vaikse, ettevaatliku lähenemise reegel kehtib tegelikult kõigi kasside puhul, nagu kirjutasime ka mõni aeg tagasi ilmunud postituses "Kassihuvilise meelespea".

 

Miku (mustvalge) ja Susie (hallvalge)

Tuppa kolimist ootavad karantiiniruumis veel kaks tegelast. Üks neist on armas pehme nurrumootor Bella. Ideaalne kass. Ülimalt sõbralik, julge ja alati tähelepanunäljas neiuke. Sööb kõike, käib eeskujulikult liivakastis ja ei laamenda väga palju. No mis sa veel tahta oskad :)



Bella

Ja siis on meil veel Hulkur Rasmus, lühidalt lihtsalt Rasmus. Tema jõudis meieni ühe kassiabilise tuttava kaudu lausa Tartust, kus ta oli Veeriku linnaosas juba kevadest saadik ringi hulkunud. Kassiabisse saabudes ei olnud Rasmuse tervis just kiita. Tänavaelu elades oli talle kõhtu tekkinud selline hulk erinevaid parasiite, et vähemalt pooltest polnud enamik kassiabilisi kunagi kuulnudki. Tänu uutele efektiivsetele süstidele sai Rasmus neist õnneks kiiresti lahti. Nüüd on ta terve ja tubli kassipoiss. Rasmuse juures väärib äramärkimist tema imepärane kasukas. Ta on nimelt väga huvitavat värvi - must, aga triibuline, samas valge aluskarvaga. Kas te olete sellist värvi kassi kunagi varem näinud? Vean kihla, et ei ole. Kes Rasmusele sellise kasuka pärandas, jääb meie jaoks vist igavesti saladuseks. Kindlasti on ta kunagi kodukiisu olnud, sest inimestega suhelda ja pai saada meeldib talle väga. Kuigi hulkuriajad on ka veidi talle mõju avaldanud, sest aeg-ajalt ehmub Rasmus kergesti. Ja võpatab, kui paikäsi teda puutub. Kuid kohe järgmisel hetkel ta sulab paitavate ja sügavate käte all nagu või, hakkab nurruma ja ennastunustavalt miilustama. Vot nii tore poiss on Rasmus. Ja ta on täiesti saadaval!

Rasmus

Lõpetuseks - Tupsu lugu on väga kenaks näiteks erinevate kassiühingute koostööst. Me ei ole mitte konkurendid, vaid tegutseme siiski ühise eesmärgi nimel. Et koduta kassidel oleks ametliku varjupaiga kõrval ka teine, humaansem võimalus.

Franceska - kass, kes ootas mõistmist terve aasta

Tänane postitus ei räägi tubakolme kassidest, vaid hoopis kassist nimega Franceska. Franceska on ka Kassiabi kass. Tema elab tubakolme kiisudest korrus allpool, meie sõbraliku kassimaja zen-toas, mida me seinavärvi järgi kutsume siniseks toaks.

Sinises toas on rahulik õhkkond ja vähe kasse. Seal elavad:

sõbralik, kaunis ja graatsiline preili Nurrik;

rahulik ilvesekõrvne siidine tiigrike Findus;

armas pisike rõõmurull ja paisõltlane Moona;

ja Franceska.

Franceska on imekaunis pikakarvaline kolmevärviline kassipreili, kes aasta tagasi saabus meile Kohtla-Järve varjupaigast. Vaene Franceska oli haigestunud kassikatku. Siiski naeratas talle õnn ning korraliku raviga sai ta terveks. Kuid siis tabas meid järgmine üllatus. Puuris ravil olles käitus Franceska kui maailma sõbralikem kass. Kui ta aga paranes ja vaktsineeritud sai ning tal avanes võimalus vabana korterikassi eluga tutvuda... lidus Franceska kohe vanni alla peitu!

Ja nii ta hoiukodus elas. Aeg-ajalt käis hoiukodu perenaine kiisut välja meelitamas, võttis sülle ja paitas, ning Franceska nautis seda kõike väga. Aga alati, alati jooksis ta lõpuks vanni alla tagasi. Loomulikult oli tal ka mitmeid huvilisi, sest ütleme ausalt, Franceska on ju lihtsalt imekaunis kass. Kuid hoiukodu ei julgenud teda soovijatele pakkuda, sest tundus, et kiisu närvikava ei ole ju päris korras. Terve aasta elas Franceska vanni alla peitunult, kuni kassiabilised otsustasid, et nii ikka ei saa. Franceska kolis eraldi hoiukodust meie suurde kassimajja, sinisesse tuppa. Sinine tuba on üks väike ruum ja peitumisvõimalusi on seal vähem kui suures korteris. Ehk saab Franceska seal oma hirmudest üle, mõtlesime. Aga Franceska ronis kohe riiulisse suure lambanaha alla peitu, ja keeldus välja tulemast. Seal saime talle siiski paremini ligi kui vanni all.

Franceska riiulis peidus

Suures hoiukodus kohtus Franceska paljude uute inimestega, kes temaga tutvumas ja miilustamas käisid. Veendusime, et Franceska on tõepoolest väga-väga armas ja sõbralik kass. Ta hakkab juba siis nurruma, kui talle peale vaadata. Ta naudib paitamist ja sügamist üliväga, toetab oma kauni peakese tugevasti inimese käe vastu ja pigistab suurest mõnust silmad kinni. Ta sõtkub ülima agarusega oma käpakestega, keerutab end üht- ja teistpidi, vahepeal sulle oma suurte, kaunite, hingestatud silmadega otsa vaadates. Kohe, kui Franceskale käsi külge panna, hakkab ta sinuga suhtlema. Ja kui paisessioon on juba mõnda aega kestnud, siis hakkab Franceska nihelema, end järjest rohkem riiulist välja sirutama, kuni lõpuks maandubki pehmete käppade põntsudes toapõrandal. Vaatab sulle otsa ja teeb sammukese su kutsuva paikäe poole. Aga siis märkab äkki mõnda teist kassi. Ning - siuh! - on ta lambanaha all peidus tagasi.

Seega, kallid lugejad, oleme me lõpuks saanud jälile, mis meie kaunist Franceskat vaevab. Ta kardab teisi kasse! Franceska tahab suhelda inimesega, aga mitte teiste kassidega. Franceskal on vaja rahulikku kannatlikku kodu, soovituslikult sellist, kus inimesed on tihti kodus ja saavad talle palju tähelepanu pöörata. Franceska on imearmas preili, kes on lubamatult kauaks tähelepanuta jäänud. Ta on kass, keda ei mõistetud. Lõpuks me mõistame teda, kuid Kassiabis ei ole meil võimalik teda teistest eraldi hoida. Ainus võimalus oleks ta puuri panna, kuid mis elu see puuris oleks? Franceska tahab diivanil oma perenaise kõrval lesida ja lõputult, lõputult pai saada ning tänutäheks kõvasti nurruda.

Armsad sõbrad, palun aitame Franceskat! Kindlasti on kusagil olemas näiteks mõni tore kassisõber vanainimene, kes sooviks endale sellist kiinduvat, usaldavat poputatud printsessikest. Kui Franceska lugu jõuaks rohkemate inimesteni, siis leiaksime talle ehk kodu. Mõelge, ta on pidanud terve aasta elama vanni all, tundes pidevalt kabuhirmu hoiukodu teiste kasside ees. Ja nüüdki on teised kassid talle liiga, liiga lähedal. Franceska väärib kohakest kellegi südames ja kodus. Kodus, kus ei ole teisi loomi.

Tahan koju...

Kassihuvilise meelespea

Tere, armas kassivaataja. Mina olen sinu tulevane kass ja ootan sind praegu MTÜ Kassiabi hoiukodus. Täna, homme, järgmisel nädalal või ülejärgmisel kuul tuled sa meile külla, vaatad üht, teist ja kolmandat kassi, et jõuda selgusele, milline meist on siis õigupoolest see kõige armsam ja südamelähedasem. Tõenäoliselt soovid sa, et kass oleks julge ja sõbralik, miilustaks ja musitaks, magaks kaisus ja tuleks ise sülle. Võib-olla on sul ka lapsed ning sa tahaksid, et kass ka nendega kannatlikult suhtleks, ei küünistaks ega hammustaks.

 

 

Tahan, et sa teaksid: iga kass on erinev ja iga kass on tore. Kassid, erinevalt inimestest, ei tee kunagi teistele halba lihtsalt pahatahtlikkusest. Enamasti ründavad ja sisisevad kassid siis, kui nad kardavad. Mõned kassid on väga arglikud ega usalda inimest, sest nad ei tea, mida kahejalgsetelt oodata. Nad ründavad enesekaitseks. Nad on kasvanud tänaval ja nende usaldus tuleb inimesel alles võita. Mõned kassid on julged, aga ründavad teisi kasse. Nad arvavad, et teised kassid on nende konkurendid, kellega tuleb võidelda nii toidu kui inimese tähelepanu pärast.

 

Ma ei hakka sulle valetama. Enamik kasse on tujukad ja ettearvamatud. Kui tahad võtta endale kassi, pead sellega arvestama. Kass toob palju rõõmu, on sulle kaaslaseks ja muudab kodu koduseks. Aga kass on kass, elav olend oma tahtmiste ja vajadustega, mis ei pruugi alati kokku minna sellega, mida sina tahad. Kui soovid leplikku kaisulooma, mine mänguasjade poodi. Sealt saad looma, kes sulle kunagi vastu ei hakka ja lubab end alati sülle võtta ja väntsutada.

 

Tahaksin, et võtaksid seda kõike arvesse ning mõtleksid oma kassisoovi põhjalikult läbi. Kahjuks ei ole võimalik saada endale kassi, kes vastaks kõigile su ootusele. Võid olla kindel, et saad vahel hammustada või küünistada. Mitte sellepärast, et kass oleks halb või kuri, vaid sellepärast, et kass on kass.

Iga kass on omaette isiksus, aga kui sa meid esimest korda vaatama tuled, käitume me enamasti kõik ühtmoodi. Palun ära oota, et ma jookseks sulle kohe ukse peal vastu, hüppaks sülle ja hakkaks ennast vastu su nägu hõõruma. Ma ei tee seda. Arvatavasti piidlen ma sind esialgu kahtlustavalt, võib-olla poen peitugi. Ma pole sind ju kunagi varem näinud. Sinuga on kaasas palju uusi, võõraid lõhnu. Ma tahan nende lõhnadega tutvuda ja veenduda, et sa ei taha mulle halba.

 

Esialgu ei taha ma, et sa mind ette hoiatamata katsuks. Mina olen väike, sina aga suur ja hirmutav. Mulle meeldiks, kui sa ei teeks kõva häält ega järske liigutusi, vaid käituksid minuga rahulikult. Kükita või istu mu kõrvale maha. Kui sa end madalamaks teed, tunnen ennast turvalisemalt. Kõigepealt tahan sinu kätt nuusutada. Siruta käsi minu poole nii, et ma seda näeksin, ehk siis eestpoolt, mitte selja tagant. Ja kindlasti lahtise käega, peopesa ülalpool. Kui tahad mulle pai teha, siis alusta mu põskedest ja süga mind näiteks lõua alt või kõrva tagant. Ära hakka mind äkki selja pealt paitama. Ma võin ehmuda, kuna ei osanud seda oodata. Siis võin eest ära joosta või sulle käpaga anda: ma ei andnud veel sulle luba mind nii tuttavlikult puudutada. Jäta meelde - tahan su kätt näha.

 

Kui vähegi võimalik, lähene mulle alt üles, mitte ülalt alla. Mulle ülalt lähenev suur kämmal heidutab mind. Kui hakkan käpaga vehkima või eest ära tõmbun, pole see mitte sellest, et ma ei ole sõbralik, vaid sellest, et ma ei tunne sind.

Ära langeta minu iseloomu kohta otsust esmakohtumise põhjal. Kui saad, tule mind mitu korda vaatama. Väga tihti on nii, et kass, kes pole vabatahtlikke kordagi käpaga löönud ega mitte mingil viisil agressiivselt käitunud, läheb kassivaatajale susinal kallale. Ning samuti kass, kes kassiabilistel lakkamatult sabas sörgib ja pai lunib, läheb külalise eest vuhinal kapi alla peitu. Sest kassivaataja ei olnud rahulik ega kannatlik, vaid üritas kohe kiisut sülle rabada. Sulle ju ei meeldiks, kui võõras inimene sulle selja tagant läheneks ning sind kohe väntsutama ja solgutama hakkaks. Püüa siis seda ka minu puhul silmas pidada.

 

Ja veel - kui võtad ka lapsed kaasa mind vaatama, siis räägi neile enne külaskäiku, et kiisut ei tohi taga ajada, sabast sikutada ega kõva häälega karjuda. Aga rahuliku paitamise üle on kõigil kiisudel väga hea meel.

 

 

Pea meeles, et kõige südamlikumad suhted põhinevad teineteisemõistmisel ja usaldusel. Kui annad mulle võimaluse, õpin sind mõistma ja usaldama. Pead lihtsalt mõistma, et see võtab natuke aega. Ka kodus läheb mul harjumiseks aega. Algul võin olla hirmunud ja ennast peita. Mina olen väike kaitsetu loomake, sina aga suur ja tark inimene. Meie tulevased suhted sõltuvad väga suurel määral sinust. Palun aita mul uues kodus kohaneda ja õpeta lapsi minuga hoolivalt ümber käima. Olen elusolend, kes tunneb nälga, külma ja valu ja kel on omad tahtmised. Kui oled valmis nendega arvestama, kingin sulle oma jäägitu usalduse ja sõpruse.

 

Sind igatsusega ootama jäädes

sinu tulevane kiisu

 

Karvapalli monoloog

Tere, sõbrad. Seekord kirjutan teile mina, Karvapall. Olen nüüd juba mõnda aega Kassiabi suures hoiukodus teiste kiisude juures elanud ja tunnen end siin täitsa mõnusalt. Olen uudishimulik väike nurruv ja hell karvakera ja naudin inimeste tähelepanu väga. Alati pole see aga nii olnud. Kuid seda uhkem ma iseenda üle olen.

Selline kaunitar ma olen.

Sündisin ju õues ja polnud inimesi kunagi lähedalt näinud. Seetõttu kartsin alguses väga, kui mind kinni püüti. Arvasin, et inimesed tahavad mulle liiga teha. Iga kord, kui suur ja hirmus kahejalgne lähenes, kangestusin ma hirmunult soolasambaks ning seejärel panin plehku, nii kiiresti, kui mu neli väikest jalga vähegi võtsid. Siis piidlesin inimest kusagilt peidust, näiteks diivanilaua alt või diivani tagant. Teadsin, et olen nii kohev, pehme ja armas, et tõmbasin neid lausa vastupandamatu jõuga enda poole. Kuid ma ei olnud nende kavatsustes kindel.

Väiksena nägin ma selline välja:

Ma olen muideks siiani väga mänguhimuline.

Mida suuremaks ma kasvasin, seda targemaks ka sain. Mõtlesin oma elu üle järele ja taipasin, et inimene pole mulle kunagi haiget teinud. Vastupidi, inimene andis mulle head-paremat süüa ja lasi mul pehmes voodis magada, tõi mulle huvitavaid mänguasja ja harvadel hetkedel, kui seda lubasin, silitas ka mu imepehmet karva, ja see oli väga mõnus. Mõtlesin, et ehk ei olegi inimesed halvad ja kurjad? Ehk on kogu mu senine maailmapilt valeks osutunud ja pean omaks võtma täiesti uue mõtteviisi? See mõte oli harjumatu, kuid siiski kummaliselt erutav: võib-olla saame mina ja inimene koos sõpradena elada.

Siin ma olen süles ja miilustan inimesega.

Edasi läks kõik päris kiiresti. Muutusin iga päevaga julgemaks ja inimsõbralikumaks. Surusin oma hirmu maha ja läksin vahel inimese jalgu silitama, lootuses, et saan süüa või pai. Ja saingi. Mida positiivsemad tagajärjed mu kontaktiotsimisel olid, seda paremaks läks mu meel. Õige pea arvaski mu hoiukodu perenaine, et võiksin minna suurde kassikoju oma pererahvast ootama. Üksi hoiukodus olles ei näe ju keegi, kui ilus ja tore ma olen. Suures kassikodus aga käib pidevalt külalisi, kes kõik tahavad endale karvast sõpra valida. Millalgi pean ma ju oma inimesele silma jääma.

Kes mind koju viib?

Kas siis keegi ei taha endale sellist noort ja kaunist kiisut nagu mina? Ma olen veidike tagasihoidlik ja häbelik, nagu ikka noorele preilile kohane, kuid see-eest ülimalt sõbralik, armas ja lähedust otsiv. Mõtle, kui sätid ennast diivanile istuma ja raamatut lugema, ja siis äkki hüppan su juurde mina ja müksan sind õrnalt peaga, ise lakkamatult nurrudes. Vaatan sulle otsa armastaval pilgul, tõmban küüru selga ja tiirutan su ümber põrisedes nagu üks pisike karvane pallike. Siis viskan su juurde pikali, keeran end selili ja ajan käpad taeva poole, et saaksid mind kõhu alt sügada. Ja siis sa tead, et olen kinkinud sulle, just sulle, oma jäägitu usalduse ja sõpruse. Mina, Karvapall, kellest inimesed algul ei uskunudki, et võin end kellelegi avada. Aga mina tõestasin vastupidist ja just sellepärast arvan ma, et olen hooliva kodu igati välja teeninud. Tule mulle järele!

Niimoodi võiksin ma ka sinu kõrval diivanil pikutada.