Kontaktid

www.kassiabi.ee
kodu@kassiabi.ee
infotelefon: 55571625
Kui soovid annetada:
Kassiabi MTÜ
IBAN EE902200221030561288, Swedbank
Annetustelefon: 900 9000 (kõne hind 5€)

Wednesday, May 22, 2013

Ninja ja Draakon.

Kirjutab Rombikese (ajutise) hoiukodu perenaine. 
Rombi harjus uue kohaga väga tublilt - omastas diivani ja võttis paid ilma kartmata vastu. Kohe sai ta ka Ninjaks ristitud, sest ta kadus pidevalt ära ja siis ilmus ootamatult ja märkamatult taas välja. Inimene pole üldse hirmus, hirmus on vaid see suur tuld purskav Draakon ehk kohalik kiisu Apelsin. Esimesel päeval Apelsin uriseski ja kõhises aknalaual, sel ajal kui Rombi uudistas ringi ja tudus diivanil. Teiseks päevaks oli Apelsin ühe diivani tagasi saanud. Ja kolmandal päeval oli aktiivne võimumäng ja nii nad siin sebivad siiamaani- Apelsin üritab võimu näidata häälitsustega ja Rombi temaga mängida. Rombi on täitsa hädas, et kohalik proua nõnda tõrges on. Teeb armsaid häälitsusi ja hädaldab perenaisele.

Rombi on ülivahva, asjalik, uudishimulik ja kompleksivaba kassipoiss. Ei mingeid kohanemisraskusi - mängis juba omaette siis kui oli uues kohas olnud vaid paar tundi. Ilmselt saaks ka teiste kassidega läbi kui need oleks suhtlemisaltimad ning mänguhuvilised. Paisessioonid on meil intensiivsed ja ta läheb nii hoogu, et nühib liigagi aktiivselt vastu nägu enda peaga. Pahandust on teinud vaid nii palju, et ajas ühe hästi suure kaktuse ümber (nagu ka Apelsin omal ajal, kes sai sealt õppetunni ning enam kunagi sinna aknale oma nina ei pistnud) ja vannitoas öösel kinni olles hävitas ühe vetsupaberirulli ära, aga see oli perenaise enda süü, et laokile jättis niimoodi ahvatlevalt :) ja ausaltöeldes oli see natuke naljakas ikka ka! Ja omamoodi kunstiteos.. Seega Rombi positiivsete omaduste ritta võib ka kunstimeele lisada.

Pilte ka:
(lisaks on veel pilte siin: https://www.dropbox.com/sh/ek777cyxiq9hvkr/_yktUsDvq_#/ )

Saturday, May 11, 2013

Ruffus - mitmekordselt reedetud kass


Minu nimi on Ruffus. Ma olen 5-aastane isane Pärsia kass. Jah, tõukass - te kindlasti arvate, et olen sündinud kuldlusikas suus ning mulle on osaks saanud ilmatu poputamine. Te arvate, et olen süüa saanud vaid parimaid ja kvaliteetsemaid toite ja veetnud aega mööda kassinäituseid sõites, vabal ajal aga oma isikliku hoolitseva perenaise süles rahulolevalt nurru löönud ja ennast silitada lasknud. Pärsia kassid - nende eest on ju raha makstud... need ju ometi ei satu varjupaikadesse ja tänavatele?! 
Aga näe, mina sattusin. Kunagi oli mul küll oma pere. See tundub aga olevat nii kauge minevik, et ma vaevu mäletan neid. Ma ei suuda unustada vaid seda, et nad hülgasid mu. Kas nad siis ei tea, et pärslased kiinduvad oma omanikesse jäägitult ning kodu kaotus viib nad sügavasse depressiooni? Kas nad ei tea, et ääretus kurbuses võib pärslane lakata söömast ning lihtsalt surnuks nälgida? Ilmselt nad ei tea seda. Ja üha rohkem hakkab mulle tunduma, et nad ka ei hooli.
Sest kui nad oleksid hoolinud, ei oleks nad mind andnud perre, kus inimeste armastus kuulus vaid ühele - selleks oli alkohol. Kuu aega pidin taluma elu täielikus hooletuses ja unustuses. Hea, et vahel süüagi anti. Sest mina otsustasin, et kuigi õnnetu, hüljatud ja üksik, ei taha ma siiski surra, vaid võtan vastu toidu, mis mulle antakse. Kuid see oli ka kõik, mis ma nendelt sain. Ja kauemaks kui kuuks neil seda lahkust ei jagunud - äkitselt avastasin end - tänavalt. Nad olid mu lihtsalt välja tõstnud...
Te võite arvata, kui segaduses ma olin. Esimest korda elus visatud õue, kus kodukassidel on vähe lootust iseseisvalt ellu jääda. Inimestes sügavalt pettunud ja nördinud, ei andnud ma siiski alla. Ma ei ole ju mingi memmepoeg. Kannatasin nälga, külma ja üksindust. Üritasin eemale hoida kaklustest, julmadest ja elu näinud tänavakõutsidest. Sõin, mida prügikastist vähegi leidsin.


Sealt tänavalt leidiski mind lahke inimene, kes mulle veidi kaasa tundis ja mu loomade varjupaika viis. Vaikselt hakkas mul lootus tekkima - nüüd oli mul vähemalt katus pea kohal ja süüa sain ka regulaarsemalt. Tahtsin uskuda, et ehk leidub ka mõni inimloom, kes tahaks pakkuda mulle jäädavat kodu ja oma sõprust. Olin valmis veelkord usaldama. Ootasin.
Aeg läks. Keegi ei tulnud. Olin nagu alati - üksik ja unustatud. Mul ei olnud siin ilmas kunagi olnud kedagi, kes oleks mind oma pereliikmeks võtnud. Mitte ainult vormiliselt, vaid ka emotsionaalset. Kas olin ma siis olnud paha kass? Ma ei usu seda. Ma olen vaikne, leebe ja sõbralik. Ma ei tee pahandust, ei roni mööblil ega kõlgu kardinate küljes. Kõik, mida ma soovin, on kellegi armastus ja soe, stabiilne kohake, kus rahulikult tukkuda.
Minu aeg varjupaigas sai täis. Kauem ei saadud mind hoida, sest oli vaja ruumi teha uutele kassidele. Mõtlesin, et kas tõesti lõppebki mu elutee nii? Noore, täies elujõus kassina? Kassina, keda pole kunagi kellelegi vaja olnud...
Kuid ei! Ma teadsin, et tasus end elus hoida ja edasi võidelda. Mulle anti veel üks võimalus. Mind võeti Tallinnasse Kassiabisse.
Tänasest olengi ühe kassiabilise juures hoiukodus. Esialgu elan vannitoas. Aga selle vastu pole mul midagi, vannituba on suur, valge ja põrandaküttega. Kassiabiline oli mind nähes täitsa ehmunud - silmad on mul põletikus, kõrvad mustad, kasukas pulstis, küüned metsikult pikaks kasvanud, ma olen luukõhn ja kole-kole näljane. Täna puhastati mul mitu korda silmi, urgitseti kõrvades, kärbiti küüsi, lõigati ära suuremad vilditükid kasukast ning ülejäänud pusad kammiti lahti. Sain head-paremat süüa ja oma isikliku pehme aseme. Varsti muutun ma läikiva karvaga iluduseks - selleks, kes ma oleksin alati pidanud olema.
See kõik on küll väga tore, kuid ma ei saa siia ju igaveseks jääda. Mul on siiski vaja OMA kodu ja OMA peret. Palun, mu lootused on kustumas - kas keegi tahaks mind võtta OMA kassiks?


Lugupidamisega
Teie Ruffus

Saturday, May 4, 2013

Talgupäev ehk kuidas tuba kevadvärvidesse riietus

Tänane suviselt soe laupäev möödus meie toas asjalikult toimetades. Värvisime toa üleni roheliseks ja ka mööbel sai värskema värvikihi peale ehk muutus kollaseks. Viskasime välja asju, mida ei vajanud ja korraldasime toa sisustust natuke ümber. Kokkuvõttes on meil nüüd igati funktsionaalne tuba, kus kõik õige koha peal ja isegi tantsimiseks jääb ruumi. Kevadtalgud! Väike pildiline kokkuvõte ka.

Alguses oli segadus ... ehk kuhjasime kõik asjad keskele kokku. Nii oli lihtsam seinadele ligi pääseda ja värvimisega tegeleda.


Siis, kui pool tuba juba värvitud oli.

Õues käis mööbli värvimine.


Toas valmisid seinad.


Tuba värvitud, aga veel segamini. Tegu siis piltmõistatusega: leia pildilt kassid. 
Mitut sina näed?


Ja viimaks ka kordatehtuna!

Ja teiselt poolt ka.


Ühe laua alla valmis luksuslik buduaar, mille Hermes kiirelt omastas.


Kõik kapid asuvad nüüd ühes kohas.



Lõppu ka väike odrakaraski retsept, sest just see oli üks neist toitudest, mis nelja talgulist keset päeva turgutas ja uut tööindu süstis.

Koostisosad:
  • 2 muna
  • 50 grammi sulatatud võid
  • 5 spl suhkrut
  • 3 dl keefiri
  • 200 grammi kohupiima
  • 4-5 dl odrajahu
  • päevalille- ja kõrvitsaseemneid
Kõik osised tuleb kokku segada ja siis umbes 200 kraadi juures küpsetada. Eks ikka nii kaua, kuni seest vedel ei ole. Umbes pool tundi läheb. Tehtud suuresti tunde järgi, nii et kogused ei pruugi täpsed olla. Odrajahu võib pisut enam minna. Peaasi, et tainas oleks pigem natuke paksem, aga natuke ikka voolaks.


Friday, May 3, 2013

Musikass Iival läks koju

Tuba kolmes mõnda aega pesitsenud ülisõbralik ja hell kiisupreili Iival alustas 1. mail uut elu. Piduliku kevadpüha hommikul ei pruukinud Iival aimatagi, et nüüd läheb sõiduks, aga just nii oligi. Toa kassid said natuke konservi, sest näod olid nälja täis nagu ikka, kui inimest näeb, ning Iivalgi läks paari ampsu võtma, aga siis pandi ta hoopis fakti ette, et tuleb sinisesse kasti ronida ja siis sõita. Suurema osa Viljandi reisist veetis Iival vaikides ja kevadist päikesepaistet nautides. Ainult vahepeal avaldas arvamust, kui inimesed elumõtet otsisid ja mingit kummalist raamatut üksteisele ette lugesid. Paar tundi hiljem astus Iival aga juba uues kohas välja ja sõbralik onu lausus, et tal on niivõrd huvitav nimi, et selle nad jätavadki. Hetkel läks Iival korterisse, aga plaanis on temast üks tore talukass teha, kes saab ka õuemõnusid nautida.


Uudiseid Tupsu, Nunnu ja Karvapalli hoiukodust

Hoiukodu valitsejanna Miu

Päeval on hoiukodus vaiksem, sest perenaised on kuhugi kadunud. Käivad kuskil ära ja vahepeal toovad ka hästi lõhnavaid pakikesi kaasa. Neil hetkedel, aga tegelikult ka muul ajal käib elu hoiukodus vanima asuka Miu käsu järgi. Nooremad, eriti veel uustulnukad Tupsu ja Nunnu, kes pole reegleid selgeks saanud, kipuvad mässama, aga Miu proovib ikka oma sõna ja käpa maksma panna. Miu on viiest kassist ka ainuke, kes pole ühtki päeva tänaval elanud, vaid hoiukodu perenaisele muid teid pidi juba pisikese pojana tulnud. Sestap ei pruugi ta aru saada, miks pidevalt mingeid uusi kasse sisse-välja voorib. Protestiks laseb ta oma hunnikud põrandale, märgistades nii oma territooriumi. Aga mitte kogu aeg, vahepeal, kui on paar paid rohkem saanud kui teised, võib ka kombekas olla. Süüa küsib ka alati Miu. Kui kausid taas täis, jookseb aga ülejäänud bande ka ligi ja siis astub Miu korraks kõrvale, lastes teistel süüa. Samas, vahepeal vehib ka käpaga, otsekui kui oma esmakassi õigusi nõudes.


Karvapall


Kõige suuremad lahkhelid tunduvad olevat Miu ja Karvapalli vahel. Karvapall on juba ligi viis kuud hoiukodus peatunud ja Miule ilmselgelt ei meeldi, et preili tundub siia jäävatki. Imekombel pole seda imeilusat kassi isegi mitte küsitud. Karvapall end sellest heidutada ei lase, vaid on sama ilus edasi. Täna öösel, mil hoiukodu perenaine jubeda kolina peale (Tupsu ja Nunnu harrastavad malet, aga sellest hiljem) kell viis üles ärkas, tuli Karvapall voodisse külla. Ja lasi pai teha. Siit küljest, sealt küljest, lõi nurrugi lahti ning näitas, et ta võib väga inimsõbralik kass olla. Ei tahtnudki ära minna, vaid jäi kaissu magama. Tegelikult on Karvapall kogu aeg voodis magamas käinud, aga muidu inimesele nii lähedale ei tule. Eks on hakanud see igapäevane süllevõtmine mõjuma. Alguses tekib tal kerge vastumeelsus, kui sülle võtta, aga siis hakkab nurru lööma ja peab mitu minutit vastu. Oleks Karvapall ainuke kass, siis avaks ta oma südame kindlasti täielikult ja laseks inimese sisse. Praegu on ümberringi ka muid kasse ja ei ole nagu põhjust.

Vasakult: Mjauki, Tupsu ja Karvapall
Mjauki, kes sai Miule seltsiliseks võetud, on sõber hoopiski noorukeste hoiukassidega, jagades neile emalikku hoolitsust ja õpetussõnu. Mjaukit on nähtud nii Karvapalli, Tupsut kui ka Nunnut pesemas. Miu selliseid toiminguid enda peal sooritada ei luba, kuna, olgugi et Mjauki on kasvult suurem, on Miu siiski vanim ja tähtsaim. Mjauki saab lapsukesi karjatades ka mõnevõrra kehalist koormust, aga vaadates tema kogukust tuleks teda veel rohkem jooksma panna.
Nunnu vannitoaperioodil
Agaratele kassipoistele Tupsule ja Nunnule on vannituba ammu kitsaks jäänud ning nii saigi nad korteri avarustesse lahti lastud. Kuna esik, köök, elu- ja magamistuba on tegelikult üks suur ruum, siis on öösiti pisut keeruline magada, aga mis seal ikka. Kassid kehastuvad öösel elevantideks ja müdistavad ringi, joostes vahepeal ka magavast inimesest üle. Ime, et alumised naabrid pole veel kurtma tulnud, müdin on ikka korralik. Just nimelt Tupsu ja Nunnu on agaraimad jooksjad. Miu ajab taga ja nii nad müttavadki. Mjauki ja Karvapall magavad tavaliselt sel ajal inimese juures voodis. Enne, kui kiisud vannitoas elasid, oli just Tupsul kombeks välja murda ja siis korteris ringi hiilida. Vaene Nunnu aga nuttis üksinda nii südant lõhestavalt, et viimaks tuli mõlemale vabadus kinkida. Ja mida vennakesed vastavastatud vabadusega peale hakkasid? Hakkasid malet mängima! Enam-vähem igaks hommikuks on diivanilaua all olevad malenupud karbist välja kistud ja mööda tuba laiali. Sellest, kui kortsus on vaibad või kus laualinad hommikuks lõpetavad, ei maksa rääkidagi. Nüüd said malenupud ära peidetud, vaja uus hobi leida.

Karvapall, Tupsu, Nunnu ja Mjauki


Tupsu ja Nunnu lasevad end paitada söömise ajal, aga hiilivad ka muul ajal ligi. Näiteks Tupsule meeldib end köögilaua all peita ja siis küünega jalga krapsata. Ikka salaja. Mõlemat poisikest on ka salaja voodis nähtud. Hiilivad ligi, kui inimene juba teki alla magab ja sätivad end siis tema peale põõnama. Kui tuli põlema panna, siis ehmuvad ära, aga tundub, et sotsialiseerumine vaikselt ikka toimub. Inimesele julgevad otsa ka vaadata. Vahel päris pikalt.