Tuba3 ühiskonnakorraldus

Tuba3 pole ammu oma tegemistest märku andnud. Vabatahtlikel on kogu aeg nii kiire-kiire PÄRISkiisude eest PÄRISELT hoolitsemisega, nii et virtuaalseteks tegevusteks jääb väga vähe aega. Kasside seast pole aga andekaid kirjamehi esile kerkinud.

Aga aitab vabandustest. Siin on siis üle pika aja üks reportaaž. Kirjutama ajendas seda tähelepanek, et ühes toas elavatel kassidel tekivad samamoodi erinevad jõustruktuurid ja hierarhilised seisused nagu inimestelgi. Igaüks on üks mutrike väikesest ühiskonnast, igaühel on kassikarjas täita kindel roll.



Margarita ja Simson (nüüdseks uues kodus) valvavad

Näiteks Jesper on meie toa ulakas pätipoiss. Ta on see natuke hüperaktiivne nooruk, kes alailma pahandustesse satub ja pättuste korraldamisega tähelepanu saavutada püüab. Jesperil on alati mängutuju. Ta tahab mängida kõigi ja kõigega. Eriti teiste kassidega. Ja teda ei heiduta absoluutselt see, kui teised kassid temaga mängida ei taha. Mida enam nad temast eemale tõmbuvad, seda pealetükkivamaks Jesper muutub. Aga üldsegi mitte paha pärast, vaid pigem sellepärast, et vaene Jesper lihtsalt EI SUUDA uskuda, et keegi tema initsiatiiviga kaasa ei lähe. Sellepärast soovitaksime Jesperit pigem ainsaks kassiks perre. Ta lihtsalt tüütab teised kassid surmani ära :) Muidugi tuleb siis inimestel tema energiat rohke mängimisega maandada. Aga vastutasuks on Jesper siis imearmas sõber, kes ronib ka ise sülle miilustama. Enamik kasse seda ei tee.

Jesper, isane, 2-3-aastane

Kus on pätte, seal peab olema ka politseinikke. Selleks on meil kaunis kolmevärviline Magda. Magdal olid hiljuti pojad ja oma emarollist pole ta siiani täielikult välja tulnud. See tähendab, et tihti võib teda näha kusagil kõrgustes teiste kasside maadlemist jälgimas, näol põlglik ilme, nagu mõtleks ta "On alles lasteaed!". Ja kui see maadlus talle liiga lähedale jõuab, käratab Magda oma arvamuse võimukalt välja - lahutab maadlejad ära, virutab igaühele vopsu kirja ja saadab nad, silmad maas, nurka häbenema. Isegi Jesper tõmbab saba jalge vahele ja hoiab eemale, kui Magda tal nõudlikult teel ees kõrgub.

Aga Magdas on olemas ka teine külg, ja see avaldub siis, kui tema kaaslaseks on inimene. Magdast julgemat, rõõmsamat ja suhtlejamat kassi pole siis üldse olemas. Ta tiirleb lakkamatult inimese ümber ja peab tingimata olema just seal, kus on kahejalgne. Süles, jalge ees, ravimisahtlis, isegi paberi peal just sel hetkel, kui midagi kirjutada on vaja. Inimestega on Magda täiesti usaldusväärne ja kompleksivaba. Sobib hästi lastega perre, sest ta ei küünista ega hammusta kunagi (ok, võib-olla ainult väga suures mänguhoos hästi natuke). Mängida tahab tegelikult ka tema palju.

Magda, emane, 2-3-aastane

Kaksikõed Mirri ja Bangladesh etendavad samuti kumbki oma kindlat rolli. Bangladesh on julge aktivist - neiu, kes ei jäta oma arvamust välja ütlemata. Kassid, kes Bangladeshile meeldivad, saavad väga armastusväärse kohtlemise osaliseks. Nendega Bangladesh miilustab ja sõbrustab. Kui aga mõni kass Bangladeshi ärritama juhtub, saab ta kiirelt käpavopsu kirja.

Nagu endast lugu pidavale kassile kohane, on Bangladeshil ka isiklik teenijanna. Selleks on neiu Margarita - leebe, armas ja tasane tüdruk, kes kellegagi pahuksisse minna ei taha. Seepärast on ta lahkesti nõus pesema diivaliku Bangladeshi nägu, kui too seda soovib, ning talub kannatlikult ka seda, kui viimasel paha tuju on ja ta Margaritale muudkui käpahoope jagab. Siis püüab Margarita aupaklikult kõrvale hoida ning ootab, kuniks käskijannal jälle parem tuju on.

Hierarhia kasside vahel on siiski midagi hoopis muud kui kassi ja inimese suhted. Inimesele on Bangladesh nimelt väga armas sõber. Tahab pai, suhelda ja mängida. Tema sobivust teiste kassidega tuleb testida, aga on täiesti võimalik, et ta saab väga hästi hakkama ka mitmekassilises majapidamises.

Bangladesh, emane, 2-aastane

Margarital üldiselt teiste kassidega probleeme ei ole, ainult Jesperiga ei saa ta kohe üldse läbi. Pätipoiss Jesper lihtsalt armutult kiusab Margaritat, ja sellist matslikkust ei suuda vaene Margarita kohe kuidagi taluda, andes sellest ka kõhinaga märku. Inimesega on Margarita väga armas ja otsib palju lähedust. Ta võib ainult natuke kergesti ehmuda, seega peaks tema jääma kindlasti tubaseks kassiks.

Margarita, emane, 2-aastane

Mirri on oma õest Bangladeshist lausa 180 kraadi erinev. Nagu õdede-vendade puhul tihti ette tuleb, on nemadki nagu öö ja päev. Elavaloomulise ja hulljulge Bangladeshi kõrval tundub leebe Mirrike veel eriti tagasihoidlik. Ta on see arglikult naeratav paitüdruk seina ääres - hea ja vaikne laps, keda tihti mängu ei võeta ja kes kõigist ja kõigest kõrvale jääb. Kuid samal ajal on temas siiski olemas suur soov suhelda. Ja kui tal see õnnestub, lööb Mirrike särama nagu päike. Ta on täiesti konfliktivaba, rahulik ja tubli kass, kes veedab oma päevi enamasti kusagil seina ääres pikutades.

Mirri võib inimese seltskonnas algul arglik tunduda, kuid kui talle aega anda ja teda lähemalt tundma õppida, koorub temast truu ja tänulik sõber. Paitamisele vastab ta alati nurrumisega ja ajab selja mõnust küüru. Mirri oleks täiuslik seltsiline mõnele vanemale inimesele. Vajab rahulikku kodu.



Mirri, emane, 2-aastane

Mirriga välimuselt peaaegu äravahetamiseni sarnane on Proua Käpp. Juba tema nimi annab märku, et midagi peab seal pistmist olema käppadega, ja just nii ongi. Käpp on meie väikese kassiühiskonna turtsakas printsess. Ta on julge ja kompleksivaba, kuid üpriski tujukas. Ta pole oma kohta ühiskonnas veel päriselt leidnud, natuke mängib kõigiga ja natuke pahandab kõigiga. Tema põhiline juhtmõte elus on saada seda, mida ta tahab, ja mitte teha seda, mida ta ei taha. Kõige selle väljendamiseks on ta õppinud osavalt kasutama oma käppasid - vops siiapoole ja vops sinnapoole, et igaüks ikka teaks, millised on printsessi tänased soovid! Kui printsess tahab pai, siis ta tõmbab inimese käpaga lähemale. Kui printsess enam ei taha pai, siis patsutab ta inimese käpaga eemale.

Õnneks tahab printsess pai aga üsna tihti. Samuti tahab ta olla igal pool juures ja seltskonnas. Tema ei karda ei kedagi ega midagi, kuna ta on veendunud, et ta on ilus, tähtis ja imetlust väärt :)

Proua Käpp, emane, 1-2-aastane

Ja siis on meil veel Kotja, tõeline kass-kroonik. Tema oma puuripealsest pesakorvist naljalt ei liigu, vaid piidleb elu-olu üle pesaääre. Tema läbitungiv pilk näeb kõike ja mäletab kõike.

Ta jäädvustab nii Jesperi pahandused, Magda riidlemise, Bangladeshi aktiivse sebimise, Margarita meelehärmi, Mirri pärastlõunauinakud kui ka Käpa diivatsemise. Ühtlasi hoiab ta pingsalt silma peal inimolendeil, kes aeg-ajalt kasside sekka tekivad. Et kas nood ikka käituvad korralikult, kas konservi jagatakse ja ega ometi keegi teda näppima tule.

Kotja pole endiselt selgusele jõudnud, mida need inimesed temast õigupoolest tahavad. Ta lubab neil ennast toita, kuid katsumine pole kindlasti vajalik. Kotja vajab kannatlikku kodu, kus ei oodataks sülekassi. Pikapeale on ta kindlasti valmis oma isiklikule inimesele avanema.

Kotja, isane, 5-6-aastane

Viimasena räägime Gerdast, kes esindab tänapäeval väga populaarset emigrantide-pagulaste alagruppi. Tema pole aga sugugi mitte mugavus- ega lodevuspagulane, vaid on tuba3-st emigreerunud täiesti vastuvaidlematu hädavajaduse tõttu. Nimelt ei saa Gerda absoluutselt teiste kassidega läbi, vaid tahab kõigile hea meelega kallale minna. Seetõttu elabki tema nüüd ihuüksinda eraldi ruumis. Üksi on aga igav, seega tahaks Gerda nüüd, palun, koju minna. Kassidega ta tõesti läbi ei saa, aga inimesest midagi paremat ei oska ta ette kujutadagi! Gerda tahab olla kogu aeg sinu lähedal, tahab pikutada su kõrval diivanil ja saada hästi-hästi palju pai. Selline hurmur on nooruke preili Gerda.

Gerda, emane, 2-3-aastane

Tegelikult on meie kassikarjas ka kolm päris värsket liiget, kelle iseloomu ja harjumuste kohta ei oska me veel eriti midagi öelda. Peame neid alles tundma õppima. Välimuselt on nad kõik aga omamoodi ilusad ja armsad. Ja otsivad kodusid.

Jossu, isane, 3-aastane

Pilve, emane, 3-aastane

Triibuline kassipoiss, 4-5-kuune

 

Tubakolme kevadine kontingent

Tervitus jällegi! Lubasin, et kirjutan natuke ka teistest tubakolme kiisudest. Nüüd siis täidangi oma lubaduse ja kirjutan. Kõige toredam-ilusam-vastupandamatum kass olen tubakolmes mõistagi mina, aga see ei tähenda, et teised kuidagi kehvad oleks. Vastupidi. Kasse leidub meil igale maitsele ja nad kõik on igati armastusväärsed ja toredad loomad.

Mina, Freddy

Alustan oma parimast sõbrast Kotjast. Tema tuli meile 2013. aasta lõpus, talvel. Ta on pärit Kundast, kus oli algselt kodukass, kuid siis visati ta lihtsalt tänavale. Jäi üleliigseks, noh. Kotja pidi enda eest võitlema hakkama. Kindlasti oli tal tihti külm, tal oli kõht tühi, ta kartis ja oli hirmus õnnetu. Mitu aastat elas Kotjake tänavakassi-elu. Tema õnneks leidus Kunda linnas aga üks väga tore inimene, kes tema pärast muretses ja Loomakaitse Seltsi poole pöördus. ELS-i kaudu jõudiski Kotja lõpuks Kassiabisse.

Kotja Kundas tänaval

Üldiselt tunneb Kotja end meie seltsis hästi. Tal on hea söögiisu, ta naudib sooja tuba ja teiste sõbralike kasside seltskonda. Aga usaldus inimese vastu on temas igatahes kuskile kadunud. Kes teab, mida ta oma 5-aastase elu jooksul on pidanud üle elama. Võib-olla tegi tema endine perenaine talle haiget. Aga võib-olla on ta lihtsalt pettunud inimestes, kes võtavad endale väikese armsa kassipoja ja siis ütlevad temast lihtsalt lahti, kui kiisu on kasvanud suureks ja muutunud tülikaks.

Kui inimesi pole toas, siis liigub Kotja rõõmsalt ja vabalt ringi. Aga niipea, kui inimene uksest sisse astub, tardub Kotja hetkeks põrandal toidukausi kõrval paigale, siis aga lidub kiiresti kuskile turvalisse kohta. Näiteks puuri peale või kõrgele riiulile. Seal siis lakub oma vuntse ja piidleb inimest kahtlustavalt.

Kotja Kassiabis

Kummaline on see, et kõige selle hirmu ja ärevuse kõrval meeldib Kotjale tegelikult väga pai saada. Aga seda ainult siis, kui ta inimese kätt ei näe. Nagu enamiku tänavakasside jaoks, on ka Kotja jaoks just lähenev käsi kõige hirmsam. Mina olen leidnud võimaluse, kuidas teda selle probleemiga aidata. Ma nimelt lähen ja poen talle sõbralikult külje alla ja hakkan temaga miilustama. Ja kui siis inimene mulle pai tegema tuleb, sätin ma end Kotja ja inimkäe vahele ja varjan niimoodi tema vaatevälja. Just tänu minule on inimesed saanud tihti ka Kotjale pai teha, libistades minu silitamise käigus nagu muuseas korraks käe ka üle Kotjakese selja. Ma loodan, et ta saab ikka varsti aru, kui paljust ta ilma jääb, kui end paitada ei lase! Pai on ju niiii-niiii mõnus!

Mina julgustan Kotjat

Järgmine kass, kellest räägin, on Tiiu. Arusaamatul põhjusel on ta ikka veel siin! Ta on täielik naiselikkuse kehastus. Graatsiline, kaunis ja sõbralik. Armastab vägaväga mängida, pai saada ja eriti kõva häälega nurruda. Okei, päris mitte nii kõva häälega kui mina, aga siiski igati korraliku koloratuursopraniga, kust võib välja noppida erinevaid noote ja toone.

Preili Tiiu

Kui neiu pai saab, siis hakkab ka tema saba täiesti oma elu elama, nagu üks tubakolme vabatahtlik ütles. Saba keerdub ja siugleb kõikvõimalikesse eri asenditesse. Alustuseks tõmbab ta saba endale niimoodi selga, et sabaots on kõrvade vahel. Kõik ju teavad, et kassi puhul näitab see head tuju! Siis keerab ta saba ühtpidi rõngasse ja siis teistpidi rõngasse ja siis moodustab sellega igasuguseid kunstipäraseid kaari. Mina küll nii ei oska. Üks omadus on meil Tiiuga siiski ühine, nimelt tahame me enne inimesega sõbraks saada ja siis muutume nurrununnudeks. Kui palju võõraid inimesi külla tuleb, siis hoiame igaks juhuks eemale. Seega tulge meid palun vaatama väikese ja rahuliku seltskonnaga ja varuge natuke kannatust. Enne võiksite seda ka lugeda.

Tiiu sabamängud

Nüüd siis Preisi. Tema on muidugi minu ja Tiiu täielik vastand selles mõttes, et tema mingit tutvusmiaega küll ei vaja ja on kohe kõigiga sõber. Alati valmis end kaasa pakkuma, alati igal pool ninapidi juures, suur inimestefänn, kaisukass, väsimatu mängija ja tõeline gurmaan. Toit on Preisi esimene armastus, eriti muidugi värske konserv. Preisi on tegelikult tervele tubakolmele oma käpa peale pannud. Tunneb end siin vist valitsejana, seetõttu kipub vahel teistele kassidele käpaga äsama ja tüli kiskuma. Inimesega ei käitu ta aga kunagi nii, vaid on täiesti usaldusväärne ja armas musiloom. Seega tahaks ta lihtsalt sellist kodu, kus teisi kasse ei ole. Aga on võimalikult palju inimesi :)

Preisi ootab sügamist

Maša iseloom on  mõnes mõttes Preisi omaga väga sarnane. Ka tema on täiesti stressivaba ja julge suhtleja, alati esimesena ukse peal vastas ja nõuab järjekindlalt tähelepanu. Ta pole vaid nii mänguhimuline kui Preisi ja nii palju ei söö ka. Samas on siiski tegemist aktiivse kassiga, kes vajab palju tegevust ja tähelepanu, muidu võib ta närviliseks muutuda. Ta on Preisist temperamentsem, särtsaka loomusega neiu. Maša vajaks võimalusel kodu, kus ta saab turvaliselt õues käia ja end välja elada. Ja vaadake vaid, kui kaunis pastelsetes värvides kasukas tal on.

Maša

Preisiga moodustab kena kontrasti Mustu. Mustu on umbes 1,5-aastane isane kass. Teda iseloomustavad kaks sõna: suur ja ilus! Mustul paistavad olevat head geenid, sest vanemad on pärandanud talle ideaalse kehaehituse, ta on igati proportsioonis, suur, sale ja sihvakas, kenade kollaste silmade ja läikiva kasukaga kassipoiss (mitte et mina vähem läikiv oleks muidugi). Tema ei ole Kassiabis tegelikult uus. Ta sattus meile 2012. aastal tibatillukese kassipojana, kes leiti kuskilt pärapõrgust ilma emata ja toimetati meile. Ta ei söönud siis veel iseseisvalt, nii et meie kassipoegade-esihoiukodu perenaine Mare Liiger võttis ta enda hoole alla. Mitu nädalat ei lahkunud ta Mustukese kõrvalt hetkekski, vaid võttis ta öösel kaissu ja päeval tööle kiirabisse kaasa, sest kassipoeg vajas iga paari tunni tagant lutitamist. See on ime, et Mustu ellu jäi. Aga jäi, leidis kodu ja kasvas tubliks, suureks ja terveks kassiks.

Mustu 2012. aasta sügisel Mare juures

Saatuse tahtel on Mustu aga nüüd, poolteist aastat hiljem, tagasi Kassiabis. Ta on kodukaotuse üle õnnetu, kuid varases nooruses kogetud soojus ja armastus, mida ta inimeselt sai, on temast teinud maailma kõige sõbralikuma ja usaldavama loomakese. Mustu usub, et inimesed on head ja tahavad talle parimat. Kui nüüd vaid tuleks keegi ja võtaks ta endale PÄRISEKS, mitte ainult ajutiselt ja hetketuju mõjul. Ausalt öeldes on ka minu suurim hirm see, et keegi võtab mu endale, siis aga jätab jälle maha. Pigem olen juba nõus kauem ootama, et tuleks see, kes mind tõesti-tõesti väga tahab.

Mustu nüüd tubakolmes

Mustu on küll olnud kodus ainuke kass, kuid tema läbisaamine teiste kassidega on üllatavalt hea. Eks arvab temagi, et ideaaljuhul peaks just tema tubakolmes peremees olema. Seetõttu ajab ta meid vahel taga ja kiusab, kuid midagi hullu ta kunagi teinud pole ja Preisi on temast igatahes ettearvamatum.

Mustu

Kissist ja Intsust räägin ma koos, sest nad tulid koos ja on siiamaani koos :) Nendegi lugu on kurb: algul suri nende perenaine, siis ka peremees. Nemad sattusid peretütre hoole alla, kel aga oli juba kass, lisaks väikesed lapsed ja ka mitte kõige suurem elamine. Kissi ja Intsu eest hoolitsemine oli noorele perele liig. Mina ütlen neile aitäh, et nad teadvustasid endale oma võimalusi ja tegid juba varakult otsuse, et ei saa neid endale jätta. Kissi ja Intsu heaks tehti parim, mis nende heaks teha sai.

Kissi

Mõlemad on väga toredad, rõõmsameelsed ja sõbralikud kassipoisid. 7-aastane Intsu on julgem, aktiivsem ja uudishimulikum. 9-aastane Kissi on rahulikum ja tagasihoidlikum. Uksele tulevad vastu mõlemad, küsivad ise pai ja suhtlevad inimesega heal meelel. Neil oleks küll hea meel, kui nad saaksid uude koju kahekesi koos.

Intsu

Kõige uuem asukas meie toas on aga Birgitta. Tema on leitud Keilast ja sattus meie sealsesse hoiukodusse. Algselt oli ta hirmus nohune ja turtsus kogu aeg, arsti juurde minnes selgus aga, et tal on lisaks nohule ka hoopis huvitavam probleem: suulaelõhe. Ka kassidel esineb seda defekti, mida inimesed hundikurguks nimetavad. Tavaliselt ei ela sellise probleemiga kassid täiskasvanueani välja, kuna nad lihtsalt ei saa korralikult süüa. Birgitta on aga juba täitsa täiskasvanud kass, ehkki väga nooruke. Birgitta on õnnesärgis sündinud. Ta sattus heade inimeste juurde. Nüüdseks on ta nohust terveks ravitud, talle on tehtud vajalikud parasiiditõrjed ja vaktsiinid. Arsti hinnangul saab Birgitta suulaelõhe operatsiooniga korda teha. See seisab veel ees. Siis saab ta lõpuks ometi korralikult neelata, ilma et toit ja jook ninna satuks ja teda lakkamatult aevastama ja nina löristama paneks.

Birgitta

Iseloomult on Birgittake täielik unistuste kass. Nii sõbralik, armastav ja usaldav, kui üldse olla saab. Kui ta sülle saab, siis surub end kirglikult inimese vastu ja vaatab andunult silma, ise innukalt nurrudes ja käpakestega sõtkudes. Ta võib vist küll tundide kaupa süles istuda. Hetkel on ta veel karantiinipuuris, nii et tema mänguhimulisuse ja aktiivsuse taset ei oska ma kommenteerida, kuid küll me ka selle peagi teada saame.

Süleloom Birgitta

Ja ongi aeg tänane postitus kokku võtta. Olge tublid, nautige kevadet ja tulge võtke Kassiabist endale üks kass aknalauale päikeselaiku peesitama!

Freddy haarab sule

Tervitused üle pika aja selle blogi lugejatele! Mina olen Freddy. Otsustasin blogi kirjutamise mõneks ajaks enda peale võtta, sest kassiabilistel on käed-jalad kogu aeg nii tööd täis, et nad lihtsalt ei jõua. Nad käivad päeva ajal oma päristööl ja õhtul, ehkki väsinud, tulevad ikka järjekindlalt Kassiabisse meid vaatama, toitma, meiega mängima ja suhtlema. Askeldamist jätkub neil tihiti hiliste õhtutundideni. Seepärast otsustasingi neid vähemalt blogipidamisega natuke aidata.

Mina koristamist jälgimas

Noh, tegelikult on mul kasud ka sees. Te ju teate, et enne mind tegeles blogipidamisega Karvapall? Kirjutas, kirjutas, jäi lugejatele silma ja vot - saigi koju! Tal on nüüd niiii-niii hea kodu, et ma ei jõua ära kadestada. Loodan, et kui piisavalt hästi kirjutan, juhtub ka minuga samasugune ime ja minu pärisinimesed leiavad mu. Sellepärast kirjutan ma oma esimeses postituses peamiselt endast. Aga luban, et teine kord räägin ka teistest tubakolme kassidest natuke pikemalt.

Aga enne veel, et te ikka teaksite, kui hästi Karvapallil läheb, lisan siia ka kaks kirja, mis tema perenaine kassiabilistele saatnud on:

1) Preili Karvapall kohaneb mürinal, õigupoolest ta pole siin eriti võõrastanudki. Voodi all veetis umbes 10 minutit, siis kolis voodi peale ümber ja einetas ka esimese korra seal. Öösel vaatas kodu üle. Meie kutsume teda Palli ja Plika, mõlema nime peale tuleb lipates kohale. Tuleb ise sülle ja laseb ennast sülle võtta maast. Süles toimub siis akrobaatikaharjutus, kõigepealt seisab pea peal, põsk vastu inimese põlve ja saba seljas, siis mängib wihmaussi, keerutab ennast seljale ja kõhule ja ootab paisid, siis sätib ennast mugavalt tukastama, nina varrukas või taskus. Öösel käib imevaikselt ringi, keegi ei kuulegi, aga vahel saame köögis kokku:) Sööme ka hästi, Felixi konserv paistab lemmik olevat, ja toores hakkliha, kõigest meie söögist on ka alati maitsta saanud, keedumuna ja riivjuust jne. Aga kui keegi võtab singi kapist ja hakkab lõikama, siis Karvapall läheb täitsa öökulli nägu, silmad nagu rattad ja kõrvad pealael kikkis, tõuseb tagajalgadele ja piiksub tema kohta väga valju häälega Iiiiiiiiiiik, täpselt nagu ütlekski inimese kombel vaimustusega Siiiiink! Muidu ta teeb harva häält, peamiselt selle peale Kurr, kui talle öelda, et Palli on pai, viisakas tüdruk siis vastab et kurr, on jah. Ta on väga armas loomake. Loodetavasti ta tunneb ise ka meil ennast hästi. Pahandust pole midagi teinud, päeval ilmselt tudub suurema osa aega. Praegu ka magab peeglilaua peal, minu kassipiltidega sall külje all. Mul on hea meel, et ta siin on, sai täitsa õige kiisu valitud. Te olete teda ikka väga hästi kasvatanud.

Karvapall

2) Jälle natukene uudiseid kodust. Pisi-öökull Karvapall on õppinud vahepeal palju juttu ajama. Piiksub ja kurritab vaheldumisi  kuni keegi talle midagi vastab. Talle meeldib kui temaga räägitakse. Päris näuguda ta vist ei oskagi, ikka piiksub pisikese häälega. Eriti piiksub köögis radiaatoriäärse tabureti juures, seal istutakse kõige rohkem ja preilid saavad siis sülle alati. Mängima ja jooksma on ka hakanud, võtab nii järsud kurvid, et vahel on küljeli maas. Siin on suured toad, ruumi lipata. Pisikesi kergeid asju ajab põrandal taga, nagu pudelikork või paberist pall, lõngakerad talle ei meeldi. Pudelikorgiga võib kohe tükk aega jäähokit mängida. Süles pistab oma ninakese mulle näkku ja hõõrub põski näo vastu, meie kutsume seda suhupugemiseks. Minu meelest ta on kaalus ka juurde võtnud. Preili on meie juures päris rahul ja sisse elanud. Wihmaussi mängime ikka tihti ja magab ka sageli, jalakesed taeva poole.

Vot nii!

Aga minust nüüd ka natuke, ikka selleks, et ma ruttu koju saaksin! Esiteks olen ma väga ilus. Mitte kellelgi ei ole sellist unikaalset näomustrit nagu minul. Kõige uhkem olen ma kauni valge karvatupsu üle, mis mu nina paremal küljel kasvab. Kontrastiks on aga vasaku põse ja lõua peal ilusad mustad laigud. Ja kui keegi ütleb, et mul on nina viltu peas, siis ma ei solvu. On jah, ja just see teebki mind nii armsaks ja eriliseks.

Mina olen selline.

Teiseks, ma olen väga hea iseloomuga. Kuna olen alles noor kass, meeldib mulle väga mängida, aga samas jään alati viisakaks ja pahandust ei tee. Viisakus iseloomustab mind üldse igas valdkonnas. Ma käin ilusasti liivakastis. Teistesse kassidesse suhtun sõbralikult ja suure lugupidamisega. Inimesele ma end peale ei pressi, vaid lähenen tagasihoidlikult ja aupaklikult. Ma ei löö kunagi kedagi käpaga, konflikti korral eelistan hoopis eemale tõmbuda. Vajadusel olen nõus ka ilusti tabletti võtma ega sõdi vastu.

Teiste kassidega saan hästi läbi.

Mul on veel häid omadusi. Minu karv on erakordselt pehme ja siidine. See pole mingi liialdus ega enese üleskiitmine, vaid päriselt - igaüks, kes mulle pai teeb, saab aru, et ma olen tõesti pehmem kui teised. Lisaks oskan ma hea tuju korral oma saba täiesti rõngasse keerata. See on väga lihtne, sest mu saba on lihtsalt nii pikk! Ja mis kõige olulisem - mul on ka läbi aegade kõige kõvem nurrumootor tubakolmes! Kui mul on hea olla ja ma paitamisest ekstaasi satun, nurrun nagu traktor, nii et peaaegu on teise tuppa ka kuulda.

Mängin armsalt!

Miks ma siis ikka veel kodu ootan? Aga otseloomulikult samal põhjusel nagu Karvapall. Sest mina tahan enne inimesega tuttavaks saada ja siis muutun selleks nurrumootor-musirull-kleepkassiks, keda inimesed oma kodudes näha tahavad. Mul on suur soov inimestega suhelda ja ma ei karda neid, tulen tagasihoidlikult, pilk maas, ise nende juurde, surun end nende vastu ja jään lootusrikkalt paitamist ootama. Aga seda siis, kui ma neid juba usaldan. Kui võõrad Kassiabisse külla tulevad, et endale lemmikut valida, hoian ma eemale. Eriti siis, kui rahvast on palju ja nad räägivad kõva häälega. Palun saage sellest aru - olen väike tagasihoidlik ja kaitsetu loomake, kes ei soovi kellegi teele ette jääda. See ei tähenda aga, et ma vähem armastust vääriks.

Tere... kas tohiks paluda üks väike pai?

Ma olen vähemalt niisama tubli kui Karvapall, et olen jõudnud inimeste usaldamisel nii kaugele, nagu ma praegu olen. Minagi sündisin ja veetsin oma esimesed elukuud tänaval, Lasnamäe maa-aluses kassiurkas. Mul ei olnud kahejalgsete olenditega mitte mingeid kogemusi, kuni mind kinni püüti. Hiljem sain teada, et täitsa viimasel hetkel. Minu kodukohaks olnud urg aeti varsti kinni ja räägitakse, et mõned kiisud jäidki sinna lõksu. Mina pääsesin ja mulle anti võimalus saada armastatud, hoitud kodukassiks. Olen selle nimel kõvasti pingutanud, saanud üle oma hirmudest ja foobiatest ning avastanud, et inimloomad on tegelikult toredad, hoolivad ja mõnes mõttes ka väga kassisarnased loomad.

Siin pildil olen äsja tänavalt tulnud ja kardan veel.

Nüüd sooviksin ma endale saada seda PÄRIS oma inimlooma, kellega jagada oma kassirõõme- ja muresid, keda õhtuti koju oodata, kellele traktori kombel nurruda ja kelle vastu end usalduslikult suruda. Kas sina oled minu inimloom?

Äkki sina?

Meie toa kassid

Tere! Siin jälle mina, Karvapall. Nüüd ma võin küll kohe päris kindlalt öelda, et olen selle toa kuninganna. Kassiabilised tavatsevad küll öelda "printsess". "Noooo, printsess," küsivad nad, "kas sülle tuled?" Seda ei lase ma endalt küll kaks korda küsida. Muidugi tulen! Kohe tulen. Lasen end sülle võtta ja hüppan sinna vajadusel ka ise. Süles hoian ma inimesest kõvasti-kõvasti kinni, nurrun ja mõnulen täiel rinnal. Vahel kõditan oma kauni koheva sabaga inimese nina ka.

Mina, Karvapall

Aga kui tuppa astub ka teine inimene, siis pean ma kahjuks küll kohe oma sülepositsioonilt lahkuma. Sest mul on nimelt vaja pai saada võimalikult paljude inimeste käest. Seda ei saa lubada, et toas viibiks inimene, kes EI tee mulle pai. Eriline häbematus on muidugi see, kui pai tehakse mõnele teisele kassile, aga mitte mulle.

Kõik paid mulle!

Nagu mõistate, tunnen ma ennast siin jälle päris hästi. Asi on nimelt selles, et tubakolmest on viimasel ajal mitmed kassid koju ja hoiukodudesse läinud. Plats on n-ö puhas ja mina jälle tähelepanu keskmes! See meeldib mulle väga. Ma küll ei kakle ega nori teiste kassidega tüli, aga ega nende seltskond minus sellegipoolest vaimustust ei tekita. Ma langen kohe masendusse, kui neid siin liiga palju on. Minul pole neid vaja. Mul on vaja ainult inimesi. Oma päris isiklikke inimesi.

 Aga nii palju siis minust. Mõned teised kassid on siin siiski veel. Näiteks Freddy. Tegelikult väga tore ja viisakas poiss. Armastab väga teisi kasse, eriti Nunnut ja Rasmust. Ta kohe peab neil kaisus magama ja nendega külg-külje kõrval kõndima. Vahepeal tundub, et Rasmus ja Freddy on lausa siiami kaksikud, kes teineteisega külgepidi koos on, nii et paberileht ka vahele ei mahu. Aga Freddy'le meeldivad inimesed ka. Tegelikult ongi just tema minu kõige suurem konkurent, kellega nende tähelepanu jagama pean. Freddy on naljakalt armas ja tagasihoidlik, kuid ometi väga-väga pailembene kass. Vaatab inimeste poole altkulmu, häbelikul pilgul, kuid saba on tal nii püsti, et lausa selja kohal lookas. See tähendab, et olukord on tema jaoks tegelikult vägagi nauditav. Vaikselt kulgeb ta paitava käe alla ja põriseb nagu mootorsaag. Tõepoolest pole ma kunagi kuulnud, et ühelgi teisel kassil NII kõva nurr oleks! Terve tuba kajab Freddy nurrust. Ja ühtlasi on ta ka tubakolme kõige siidisema kasukaga kass. Jah, pean tegema selle möönduse ja tunnistama: Freddy kasukas on veel pehmem kui minu oma.

Freddy mängib

Nunnu ja Rasmus on samuti veel siin, kuid mitte kauaks. Rasmus läheb kolmapäeval oma päriskoju, seltsiks endavanusele emasele kiisule ja rõõmuks oma noorele perenaisele. See on talle kindlasti suurepärane kodu. Teisi kasse armastab Rasmus väga. Tahab kõigiga sõber olla. Ja inimesed meeldivad talle samuti. Eriti meeldib talle nende juures see, et nad sügavad ja paitavad :)

Rasmus

Nunnu läheb hoiukodusse Mustamäele. Seal ootab teda samuti kassist mängukaaslane ees. Usun, et see peaks ka Nunnule väga hästi sobima, kuna temagi poeb teistele kassidele aina külje alla. Aktiivne ja mänguhimuline on ta ka. Hoiukodus saab talle osaks personaalne hellitamine - perenaine on nimelt päevad läbi kodus ja saab Nunnule palju tähelepanu pöörata. Loodetavasti mõistab siis ka Nunnu lõpuks seda, mida mina juba ammugi mõistnud olen: inimesed on toredad, neid ei pea kartma, ja pai on mõnus!

Nunnu on tegelikult väga fotogeeniline poiss

Toast on meil välja kolinud ka Tiiu. Tema mulle meeldib, kuna liigselt külje alla ta ei poe ja toimetab rohkem omaette. Muidu on ta igati ontlik, sõbralik ja pailembene nurrukiisu, samuti ülipehme karvaga. Arusaamatu, miks ta siiani veel kodu otsib! Võib-olla just selle arusaamatuse tõttu jäigi ta nüüd pisut haigeks, nii et läheb paranema ja kosuma Mare juurde.

Tiiuke

Kotja on aga endiselt siin. Endiselt murelik ja hirmunud. Siiani elas ta puuris, kuid nüüd said kõik vajalikud protseduurid temaga tehtud - viimati eemaldas hambaarst tal mõned hambad, mille alla oli kole põletik tekkinud - ja talle anti n-ö "toaluba". Ehk siis jäeti ta puuriuks lahti. Kotja kasutaski võimalust ja tuli puurist välja. Esialgu leidis ta endale turvalise paiga riiuli all. Kuid mõne ja pärast avastas ta aknalaualt pesa ja kolis sinna elama. Ma kohe ei hakanud talle ütlema, et see pesa on talle liiga väike. See on kõige väiksem pesa meie toas! Paras Susie- ja Miku-sugustele 5-kuustele põngerjatele. Aga nemad on juba ammu kodus, nii et Kotja saab seal nüüd mõnusalt peesitada, ehkki ta on meie kõige suurem kass. Terve pesa on teda täis. Samas - pesa vähemalt venib! Ja läbi pesa saavad ka kassiabilised teda paitada. Kuigi Kotjale see veel väga ei meeldi, sest ta kardab, et talle tahetakse halba. Aga pole hullu, küll ta ümber mõtleb! Küll mina juba tean.

Kotja kõige väiksemas pesas

Tubakolme nimekirjas on veel kolm kassi, keda mina oma silmaga näinud ei ole. Olen vaid kuulnud, kuidas nendest räägitakse. Esimene nendest on Klaarika, lumivalge kaunitar ja samasugune kuninganna, nagu mina. Kuigi minu meelest on ta muidugi vähem väärikas. Mina olen rahulik ja väljapeetud, tema aga väga entusiastlik ja energiline. Praegu elab ta allkorrusel eraldi toas, sest see preili nimelt ei salli ab-so-luut-selt teisi kasse. Kui kas või teise kassi lõhna tunneb, laseb kuuldavale müriaadi kõrvulukustavaid urinaid ja huilgeid. Olen kuulnud, et ta on proovinud ka tubakahe Vassilit lausa läbi puuri rünnata. Aga nii see kipub vist tihti olema - kassid, kes armastavad üle kõige inimesi, ei salli silmaotsastki konkurente. Õnneks saab Klaarika varsti eraldi hoiukodusse, kaugele Tartusse. Seal on tema päralt kolmetoaline korter ja tervelt kolm isiklikku inimest. Oi, kuidas ma teda kadestan! Ja ta ise ei teagi, milline õnn teda ees ootab.

Klaarika teeb pappkastiga miilu-miilu

Veel olen kuulnud sellisest tegelasest nagu Joosu. Tema on veel karantiinis, aga varsti saab juba tuppa meie juurde. Ta on minu moodi mustvalge ja pikakarvaline, aga valget on rohkem ja musta vähem kui mul. Musta kahara saba otsas on valge tutt. Arvan, et see poiss hakkab mulle meeldima! Pidavat olema tõeline padjaloom, rahulik mõnuleja, kes oskab sooja tuba ja pehmet pesa vääriliselt hinnata. Ja ka muidu täiesti stressivaba, julge ning kartmatu sõber, tahab aga musitada, miilustada ja paipai saada. Noh, nagu minagi! Joosuga on meil veel üks ühine nõrkus, ja see on nimelt kammimine. Meile mõlemale meeldib hirmsasti, kui meie kohevat kasukat harjaga korrastatakse. See on ju nii mõnus tunne. Ühtlasi saavad ka sügelevad kohad korralikult kratsitud! Rääkimata sellest, et me näeme alati väga eeskujulikud ja siidised välja ning meie kasukais pole mitte ainsatki pusa!

Armas Joosu

Viimane loom, kellest ma täna räägin, on Villem. Tema saabus meile alles hiljuti. Kuulsin, et üks kassidega tegelev tädi leidis ta tänavalt, võttis tuppa kaasa ja kontakteerus Kassiabiga. Nii ta siis tubakolme hoole alla sattuski. Villem on kaua kodutuna tänaval ekselnud. Sellest räägib ka see, et need osad tema kasukast, mis peaksid olema säravvalged - nagu mul! -, on tolmust hallid. Aga Villem ei häbene oma määrdunud olekut sugugi, vaid miilustab aga kassiabilistega. Samuti üks täiesti stressivaba ja ülisõbralik poiss, kes tahab hullupööra suhelda ja tähelepanu. Inimesed räägivad kogu aeg, kuidas Villem oskab teha maailmakõigekurvemat häält ja nägu, kui neile läbi karantiinipuuri võre etteheitvalt otsa vaatab: "MIKS ma siin kinni olen??? Tahan välja ja suhelda!" Kannatust, kannatust, Villem! Kui sind on ilusti korda tehtud, saad sa tuppa teiste sekka, vabalt kõndima ja mängima. Ainult ma loodan, et mind ei ole siis enam seal. Mina loodan selleks ajaks olla juba oma päriskodus!

Villem

Karvapalli kaebekõne

Tere. Mina olen Karvapall. Minust on siia blogisse varemgi kirjutatud, nii et peaksite mind tundma küll. Olen kohevakarvaline kassipreili, vanuseks umbes 1,5 aastat. Mulle meeldib süüa, magada, kratsipuud kraapida, vahel natuke mängida ja üle kõige muidugi pai saada.

Ma olen Kassiabis olnud juba üle aasta. Selle aja jooksul olen ma palju muutunud. Kui alguses kartsin inimesi, siis nüüd armastan neid. Armastan väga tubakolme vabatahtlikke. Olen neid tundma õppinud ja tean, et nad on üldjoontes toredad ja head (isegi kui nad vahel mind kiusavad ja annavad hirmus-vastiku-maitsega-ussirohtu). Kui nad tuppa sisse astuvad, siis ma hüppan rõõmsa murina saatel riiuli, puuri või aknalaua pealt maha ja veeren nagu väike pallike - Karvapallike! - otse nende juurde. Mulle meeldib neile armastava pilguga alt üles otsa vaadata - tean, et mitte keegi ei suuda sellele vastu panna! Nad teavad, mida see pilk tähendab. See tähendab, et ma tahan pai, pai, ja veelkord hästi palju pai. Kui nad on toas, lahkun ma nende juurest vaid harvadeks hetkedeks. Kui nad puhastavad liivakasti, nühin ma samal ajal vastu nende selga ja nurrun. Kui nad kuskile istuvad, siis ma ronin neile sülle. Kui nad põrandat pühivad, vaatan ma huviga pealt. Kui nad mõnda teist kassi paitavad, üritan ma neile võimalikult solvunud mulje jätta, et neil minust kahju hakkaks ja nad hoopis MIND silitaksid.

Mina ei taha enam Kassiabi tubakolmes elada. Tahan oma kodu. Vabatahtlikud käivad siin ainult kord päevas ja ka siis on neil tihtipeale kiire-kiire. Nad peavad koristama ja ka teiste kassidega tegelema. Aga mina tahaksin, et inimesed oleksid ainult MINU päralt. Tahan neile nurruda ja ennast kõvasti nende vastu suruda. Tahan neile oma imeliste silmade ja üliarmsa näoga otse näkku vaadata. Tahan nende kõrval diivanil pikutada ja neile õhtuti ukse peale vastu tulla. Ma ei taha enam inimesi teiste kassidega jagada. Ma olen nende seltskonnast häiritud ja tunnen ennast siin juba pikalt halvasti.

Ma ei saa aru, miks mulle pole veel järele tuldud. Mida ma olen halvasti teinud? Mu kasukas on niiii-iii siidine ja läikiv. Mul pole mitte ainsatki pusa, ausõna! Ma olen rahulik ja oskan väga hästi käituda. Kasutan eeskujulikult liivakasti. Mul pole terve Kassiabis oldud aja jooksul mitte ühtki "õnnetust" juhtunud! Kõik vajalikud protseduurid on mul samuti tehtud. Olen saanud mitu korda parasiiditõrjet, olen korralikult vaktsineeritud ja steriliseeritud.

Kas asi on ehk selles, et ma ei kipu võõraid inimesi kohe esmapilgul usaldama ja hoian esialgu igaks juhuks eemale? Ma siiski loodan, et te mõistate seda - ma pole mitte arglik, vaid tark ja ettevaatlik tüdruk. Tahan enne aru saada, kes te selline olete, alles siis hakkan sõbrustama. Kas tõesti saab seda mulle pahaks panna? Ma luban, et olen teile imeline sõber, kui lasete mul natuke aega kohaneda. Ma luban, et kui te minust tõelist olemust näete, ei taha te minust enam mitte kunagi loobuda!

Otsin rahulikumat kodu, kus mu pereliikmeteks oleksid täiskasvanud või suuremad lapsed. Päris pisikesi võin ma pisut peljata, sest nad võivad teha kõva häält ja tormakaid liigutusi. Kui ma siis eest ära jooksen, võib minust vale mulje jääda, aga seda ma ei soovi. Soovin lihtsalt vaikselt armastada oma ÕIGEID inimesi. Olen seda juba niiiii kaua soovinud, et see aeg tundub terve igavikuna. Palun-palun tulge ja viige mind koju!

Igatsusega ootama jäädes
teie Karvapall