Rombikese edusammud

Kirjutab Rombikese hoiukodu perenaine.

Kui Rombi vend Toomas (uue nimega Jussy) koju sai, oli Rombi üsna löödud. Ei olnud enam kedagi, kes seljas roniks ja kes kasukat puhtaks lakuks. Oli jäänud ainult see hirmus inimene...

Aga me harjume siiski iga päevaga järjest rohkem. Kui enne magas Rombi ainult diivani all, siis nüüd võib teda leida peesitamas ka diivani pehme katte peal. Seal ju palju mõnusam ka.

Öö on endiselt parim aeg mängimiseks ja ka söömiseks. Siis on inimene ohutus kauguses ja võib teha mida hing ihaldab. Kuskilt toa nurgast oli ta ka kastani üles leidnud, sellega on veel eriti mõnus kolistada :)

Kassipoja kohta on ta ülimalt viisaka käitumisega. Midagi ära lõhutud ei ole, toataimed ka enamjaolt terved (v.a see üks lemmik, mida köögis vahepeal näksimas tuleb käia). Nurrumootor töötab ka täies hoos.

Tunne on tema puhul igatahes hea. Siit kasvab suure tõenäosusega sülekiisu :) Veel viimased sammud ja ehk jõuame sinnamaani üsna pea.

Mõned pildid ka.

 

 

Tuba 3 uued asukad

Tuba kolmes on meil vahepeal toimunud rida muutusi. Nimelt on meie kassiseltskond täienenud mitmete uute asukate võrra. Saame tuttavaks.

Tartust saabusid meile kolm kassi, üks mustvalge ja kaks musta. Suur must on isane ja kannabki nime Suur Must. Väike must on Suure Musta südamesõbranna ja tema nimi on Siilike. Alatasa on nad koos, magavad üksteise kaisus ja miilustavad omavahel. Nemad oleksid eriti rõõmsad, kui saaksid kahekesi koos uude koju. Muuseas on nad ka inimesega ülimalt sõbralikud ja armsad. Suur Must on täitsa kompleksivaba tegelane ja jalutab toas peremehe näoga ringi, Siilike on veidi tagasihoidlikuma loomuga ja armastab eelkõige asemel peesitada.

Suur Must ja Siilike

Mustvalge Tartu neiu on meil Iival. Kui ta veel puuris karantiinis viibis, siis tundus, et ümbritsev teda üldse ei huvita ning ta tahabki vaid nurgas oma padjal pesitseda. Kuid kohe, kui puuriuks lahti tehti, oli Iival püsti, miilustamas ja nurrumas! Toas lahtiselt ringi kalpsates on samuti näha, et Iivalis on uudishimu ja elurõõmu palju, ta ronib isegi sellistesse kohtadesse, kus ühtki teist kassi varem nähtud pole. Näiteks hõivas ta ära nurgariiuli, kus abilised salvrätipakki hoidsid. Ühesõnaga üks tore, julge ja armas tegelane.

Iival - preili parkuurija

Lisaks on blogis tutvustamata ka Kaisu, kes saabus meile Paldiskist. Temaga on selline tore lugu, et ta lihtsalt jooksis eikusagilt hoiukodu perenaisele sülle ning just niimoodi ta ringiga Kassiabisse jõudiski. Põletikus silmadega, mustade kõrvade ja haisva kasukaga Kaisust on saanud terve, kaunis kohevakarvaline kiisupreili. Nimi räägib iseenda eest - tema näol on tegemist tõelise Kaisukassiga. Armas nurruv süleloomake.

Kaisu

Lisaks on meie toas endiselt koduootel Maxilla, Hermes, Daune ja Artur. Nii et vutt-vutt Kassiabisse ja endale kassi valima!

Kõneleb Karvapall ehk Preili Saba

Tere, mind tuntakse eelkõige nimega Karvapall, aga peaaegu täiskasvanu kassina kaalun nimevahetust, kuna need karvapallid pole ju üldse mitte meeldivad asjad, aga mina olen ometigi meeldiv kassipreili. Igatahes, mina olen Preili Saba, sest just nimelt saba järgi mind tuntakse. Inimesed muudkui tulevad, ohhetavad ja ahhetavad. Mõnel luban viivuks katsuda ka, las tunneb, kui kohev mu karv on! Aga pikalt ma oma karva sasida ei luba. Ega igaühel saagi lasta oma näpukesi karva sisse surkima. Ootan seda oma õiget inimest, kes oskaks mu koheva ja siidise karvaga õigesti ümber käia, kes tuleks ja kammiks ja silitaks just nii, nagu mulle meeldib. Ootan. 4 kuud olen oodanud, aga keegi pole huvi tundnud. Ma ei tea, kas inimestel on iluideaalid nihkes või mis neil ometigi viga on?

Mjaukiga

Mu elu siin on hea, toit ja soe voodikoht kogu aeg olemas. Siiski, ühel hetkel saavad kõik kiisulapsed suureks ja ega mulgi pole esimene sünnipäev enam kaugel. Peab tõdema, et on küll mõnus, kui Mjauki mu karva soeb, aga varsti oleks aeg täitsa ise hakkama saada. Nüüd on siin mingid kahtlased uued asukad ka. Mingid poisid nimedega Tupsu ja Nunnu. Hoopis neil on emmet vaja, mitte mul. Ma olen ju juba suur tüdruk. No peaaegu. Paksuks mind kindlasti nimetada ei saa. Jooksutrenni teen ka hea meelega. Sedagi tavaliselt koos Mjaukiga, sest see Miu, see kõige vanem, pole mulle kunagi väga lahke pilguga otsa vaadanud. Ju ta siis on kade, et mul on ilusam saba kui tal. Igatahes, mina ootan. Kirjutage mu hoiukodu perenaisele, kui soovite külla tulla: cythoslar@gmail.com