Tere, mind tuntakse eelkõige nimega Karvapall, aga peaaegu täiskasvanu kassina kaalun nimevahetust, kuna need karvapallid pole ju üldse mitte meeldivad asjad, aga mina olen ometigi meeldiv kassipreili. Igatahes, mina olen Preili Saba, sest just nimelt saba järgi mind tuntakse. Inimesed muudkui tulevad, ohhetavad ja ahhetavad. Mõnel luban viivuks katsuda ka, las tunneb, kui kohev mu karv on! Aga pikalt ma oma karva sasida ei luba. Ega igaühel saagi lasta oma näpukesi karva sisse surkima. Ootan seda oma õiget inimest, kes oskaks mu koheva ja siidise karvaga õigesti ümber käia, kes tuleks ja kammiks ja silitaks just nii, nagu mulle meeldib. Ootan. 4 kuud olen oodanud, aga keegi pole huvi tundnud. Ma ei tea, kas inimestel on iluideaalid nihkes või mis neil ometigi viga on?
 |
| Mjaukiga |
Mu elu siin on hea, toit ja soe voodikoht kogu aeg olemas. Siiski, ühel hetkel saavad kõik kiisulapsed suureks ja ega mulgi pole esimene sünnipäev enam kaugel. Peab tõdema, et on küll mõnus, kui Mjauki mu karva soeb, aga varsti oleks aeg täitsa ise hakkama saada. Nüüd on siin mingid kahtlased uued asukad ka. Mingid poisid nimedega Tupsu ja Nunnu. Hoopis neil on emmet vaja, mitte mul. Ma olen ju juba suur tüdruk. No peaaegu. Paksuks mind kindlasti nimetada ei saa. Jooksutrenni teen ka hea meelega. Sedagi tavaliselt koos Mjaukiga, sest see Miu, see kõige vanem, pole mulle kunagi väga lahke pilguga otsa vaadanud. Ju ta siis on kade, et mul on ilusam saba kui tal. Igatahes, mina ootan. Kirjutage mu hoiukodu perenaisele, kui soovite külla tulla: cythoslar@gmail.com
No comments:
Post a Comment