Aga näe, mina sattusin. Kunagi oli mul küll oma pere. See tundub aga olevat nii kauge minevik, et ma vaevu mäletan neid. Ma ei suuda unustada vaid seda, et nad hülgasid mu. Kas nad siis ei tea, et pärslased kiinduvad oma omanikesse jäägitult ning kodu kaotus viib nad sügavasse depressiooni? Kas nad ei tea, et ääretus kurbuses võib pärslane lakata söömast ning lihtsalt surnuks nälgida? Ilmselt nad ei tea seda. Ja üha rohkem hakkab mulle tunduma, et nad ka ei hooli.
Sest kui nad oleksid hoolinud, ei oleks nad mind andnud perre, kus inimeste armastus kuulus vaid ühele - selleks oli alkohol. Kuu aega pidin taluma elu täielikus hooletuses ja unustuses. Hea, et vahel süüagi anti. Sest mina otsustasin, et kuigi õnnetu, hüljatud ja üksik, ei taha ma siiski surra, vaid võtan vastu toidu, mis mulle antakse. Kuid see oli ka kõik, mis ma nendelt sain. Ja kauemaks kui kuuks neil seda lahkust ei jagunud - äkitselt avastasin end - tänavalt. Nad olid mu lihtsalt välja tõstnud...
Te võite arvata, kui segaduses ma olin. Esimest korda elus visatud õue, kus kodukassidel on vähe lootust iseseisvalt ellu jääda. Inimestes sügavalt pettunud ja nördinud, ei andnud ma siiski alla. Ma ei ole ju mingi memmepoeg. Kannatasin nälga, külma ja üksindust. Üritasin eemale hoida kaklustest, julmadest ja elu näinud tänavakõutsidest. Sõin, mida prügikastist vähegi leidsin.
Sealt tänavalt leidiski mind lahke inimene, kes mulle veidi kaasa tundis ja mu loomade varjupaika viis. Vaikselt hakkas mul lootus tekkima - nüüd oli mul vähemalt katus pea kohal ja süüa sain ka regulaarsemalt. Tahtsin uskuda, et ehk leidub ka mõni inimloom, kes tahaks pakkuda mulle jäädavat kodu ja oma sõprust. Olin valmis veelkord usaldama. Ootasin.
Aeg läks. Keegi ei tulnud. Olin nagu alati - üksik ja unustatud. Mul ei olnud siin ilmas kunagi olnud kedagi, kes oleks mind oma pereliikmeks võtnud. Mitte ainult vormiliselt, vaid ka emotsionaalset. Kas olin ma siis olnud paha kass? Ma ei usu seda. Ma olen vaikne, leebe ja sõbralik. Ma ei tee pahandust, ei roni mööblil ega kõlgu kardinate küljes. Kõik, mida ma soovin, on kellegi armastus ja soe, stabiilne kohake, kus rahulikult tukkuda.
Minu aeg varjupaigas sai täis. Kauem ei saadud mind hoida, sest oli vaja ruumi teha uutele kassidele. Mõtlesin, et kas tõesti lõppebki mu elutee nii? Noore, täies elujõus kassina? Kassina, keda pole kunagi kellelegi vaja olnud...
Kuid ei! Ma teadsin, et tasus end elus hoida ja edasi võidelda. Mulle anti veel üks võimalus. Mind võeti Tallinnasse Kassiabisse.
Tänasest olengi ühe kassiabilise juures hoiukodus. Esialgu elan vannitoas. Aga selle vastu pole mul midagi, vannituba on suur, valge ja põrandaküttega. Kassiabiline oli mind nähes täitsa ehmunud - silmad on mul põletikus, kõrvad mustad, kasukas pulstis, küüned metsikult pikaks kasvanud, ma olen luukõhn ja kole-kole näljane. Täna puhastati mul mitu korda silmi, urgitseti kõrvades, kärbiti küüsi, lõigati ära suuremad vilditükid kasukast ning ülejäänud pusad kammiti lahti. Sain head-paremat süüa ja oma isikliku pehme aseme. Varsti muutun ma läikiva karvaga iluduseks - selleks, kes ma oleksin alati pidanud olema.
See kõik on küll väga tore, kuid ma ei saa siia ju igaveseks jääda. Mul on siiski vaja OMA kodu ja OMA peret. Palun, mu lootused on kustumas - kas keegi tahaks mind võtta OMA kassiks?
Lugupidamisega
Teie Ruffus
No comments:
Post a Comment