Karvapalli monoloog

Tere, sõbrad. Seekord kirjutan teile mina, Karvapall. Olen nüüd juba mõnda aega Kassiabi suures hoiukodus teiste kiisude juures elanud ja tunnen end siin täitsa mõnusalt. Olen uudishimulik väike nurruv ja hell karvakera ja naudin inimeste tähelepanu väga. Alati pole see aga nii olnud. Kuid seda uhkem ma iseenda üle olen.

Selline kaunitar ma olen.

Sündisin ju õues ja polnud inimesi kunagi lähedalt näinud. Seetõttu kartsin alguses väga, kui mind kinni püüti. Arvasin, et inimesed tahavad mulle liiga teha. Iga kord, kui suur ja hirmus kahejalgne lähenes, kangestusin ma hirmunult soolasambaks ning seejärel panin plehku, nii kiiresti, kui mu neli väikest jalga vähegi võtsid. Siis piidlesin inimest kusagilt peidust, näiteks diivanilaua alt või diivani tagant. Teadsin, et olen nii kohev, pehme ja armas, et tõmbasin neid lausa vastupandamatu jõuga enda poole. Kuid ma ei olnud nende kavatsustes kindel.

Väiksena nägin ma selline välja:

Ma olen muideks siiani väga mänguhimuline.

Mida suuremaks ma kasvasin, seda targemaks ka sain. Mõtlesin oma elu üle järele ja taipasin, et inimene pole mulle kunagi haiget teinud. Vastupidi, inimene andis mulle head-paremat süüa ja lasi mul pehmes voodis magada, tõi mulle huvitavaid mänguasja ja harvadel hetkedel, kui seda lubasin, silitas ka mu imepehmet karva, ja see oli väga mõnus. Mõtlesin, et ehk ei olegi inimesed halvad ja kurjad? Ehk on kogu mu senine maailmapilt valeks osutunud ja pean omaks võtma täiesti uue mõtteviisi? See mõte oli harjumatu, kuid siiski kummaliselt erutav: võib-olla saame mina ja inimene koos sõpradena elada.

Siin ma olen süles ja miilustan inimesega.

Edasi läks kõik päris kiiresti. Muutusin iga päevaga julgemaks ja inimsõbralikumaks. Surusin oma hirmu maha ja läksin vahel inimese jalgu silitama, lootuses, et saan süüa või pai. Ja saingi. Mida positiivsemad tagajärjed mu kontaktiotsimisel olid, seda paremaks läks mu meel. Õige pea arvaski mu hoiukodu perenaine, et võiksin minna suurde kassikoju oma pererahvast ootama. Üksi hoiukodus olles ei näe ju keegi, kui ilus ja tore ma olen. Suures kassikodus aga käib pidevalt külalisi, kes kõik tahavad endale karvast sõpra valida. Millalgi pean ma ju oma inimesele silma jääma.

Kes mind koju viib?

Kas siis keegi ei taha endale sellist noort ja kaunist kiisut nagu mina? Ma olen veidike tagasihoidlik ja häbelik, nagu ikka noorele preilile kohane, kuid see-eest ülimalt sõbralik, armas ja lähedust otsiv. Mõtle, kui sätid ennast diivanile istuma ja raamatut lugema, ja siis äkki hüppan su juurde mina ja müksan sind õrnalt peaga, ise lakkamatult nurrudes. Vaatan sulle otsa armastaval pilgul, tõmban küüru selga ja tiirutan su ümber põrisedes nagu üks pisike karvane pallike. Siis viskan su juurde pikali, keeran end selili ja ajan käpad taeva poole, et saaksid mind kõhu alt sügada. Ja siis sa tead, et olen kinkinud sulle, just sulle, oma jäägitu usalduse ja sõpruse. Mina, Karvapall, kellest inimesed algul ei uskunudki, et võin end kellelegi avada. Aga mina tõestasin vastupidist ja just sellepärast arvan ma, et olen hooliva kodu igati välja teeninud. Tule mulle järele!

Niimoodi võiksin ma ka sinu kõrval diivanil pikutada.