Tere. Mina olen Karvapall. Minust on siia blogisse varemgi kirjutatud, nii et peaksite mind tundma küll. Olen kohevakarvaline kassipreili, vanuseks umbes 1,5 aastat. Mulle meeldib süüa, magada, kratsipuud kraapida, vahel natuke mängida ja üle kõige muidugi pai saada.
Ma olen Kassiabis olnud juba üle aasta. Selle aja jooksul olen ma palju muutunud. Kui alguses kartsin inimesi, siis nüüd armastan neid. Armastan väga tubakolme vabatahtlikke. Olen neid tundma õppinud ja tean, et nad on üldjoontes toredad ja head (isegi kui nad vahel mind kiusavad ja annavad hirmus-vastiku-maitsega-ussirohtu). Kui nad tuppa sisse astuvad, siis ma hüppan rõõmsa murina saatel riiuli, puuri või aknalaua pealt maha ja veeren nagu väike pallike - Karvapallike! - otse nende juurde. Mulle meeldib neile armastava pilguga alt üles otsa vaadata - tean, et mitte keegi ei suuda sellele vastu panna! Nad teavad, mida see pilk tähendab. See tähendab, et ma tahan pai, pai, ja veelkord hästi palju pai. Kui nad on toas, lahkun ma nende juurest vaid harvadeks hetkedeks. Kui nad puhastavad liivakasti, nühin ma samal ajal vastu nende selga ja nurrun. Kui nad kuskile istuvad, siis ma ronin neile sülle. Kui nad põrandat pühivad, vaatan ma huviga pealt. Kui nad mõnda teist kassi paitavad, üritan ma neile võimalikult solvunud mulje jätta, et neil minust kahju hakkaks ja nad hoopis MIND silitaksid.
Mina ei taha enam Kassiabi tubakolmes elada. Tahan oma kodu. Vabatahtlikud käivad siin ainult kord päevas ja ka siis on neil tihtipeale kiire-kiire. Nad peavad koristama ja ka teiste kassidega tegelema. Aga mina tahaksin, et inimesed oleksid ainult MINU päralt. Tahan neile nurruda ja ennast kõvasti nende vastu suruda. Tahan neile oma imeliste silmade ja üliarmsa näoga otse näkku vaadata. Tahan nende kõrval diivanil pikutada ja neile õhtuti ukse peale vastu tulla. Ma ei taha enam inimesi teiste kassidega jagada. Ma olen nende seltskonnast häiritud ja tunnen ennast siin juba pikalt halvasti.
Ma ei saa aru, miks mulle pole veel järele tuldud. Mida ma olen halvasti teinud? Mu kasukas on niiii-iii siidine ja läikiv. Mul pole mitte ainsatki pusa, ausõna! Ma olen rahulik ja oskan väga hästi käituda. Kasutan eeskujulikult liivakasti. Mul pole terve Kassiabis oldud aja jooksul mitte ühtki "õnnetust" juhtunud! Kõik vajalikud protseduurid on mul samuti tehtud. Olen saanud mitu korda parasiiditõrjet, olen korralikult vaktsineeritud ja steriliseeritud.
Kas asi on ehk selles, et ma ei kipu võõraid inimesi kohe esmapilgul usaldama ja hoian esialgu igaks juhuks eemale? Ma siiski loodan, et te mõistate seda - ma pole mitte arglik, vaid tark ja ettevaatlik tüdruk. Tahan enne aru saada, kes te selline olete, alles siis hakkan sõbrustama. Kas tõesti saab seda mulle pahaks panna? Ma luban, et olen teile imeline sõber, kui lasete mul natuke aega kohaneda. Ma luban, et kui te minust tõelist olemust näete, ei taha te minust enam mitte kunagi loobuda!
Otsin rahulikumat kodu, kus mu pereliikmeteks oleksid täiskasvanud või suuremad lapsed. Päris pisikesi võin ma pisut peljata, sest nad võivad teha kõva häält ja tormakaid liigutusi. Kui ma siis eest ära jooksen, võib minust vale mulje jääda, aga seda ma ei soovi. Soovin lihtsalt vaikselt armastada oma ÕIGEID inimesi. Olen seda juba niiiii kaua soovinud, et see aeg tundub terve igavikuna. Palun-palun tulge ja viige mind koju!
Igatsusega ootama jäädes
teie Karvapall
No comments:
Post a Comment