Meie toa kassid

Tere! Siin jälle mina, Karvapall. Nüüd ma võin küll kohe päris kindlalt öelda, et olen selle toa kuninganna. Kassiabilised tavatsevad küll öelda "printsess". "Noooo, printsess," küsivad nad, "kas sülle tuled?" Seda ei lase ma endalt küll kaks korda küsida. Muidugi tulen! Kohe tulen. Lasen end sülle võtta ja hüppan sinna vajadusel ka ise. Süles hoian ma inimesest kõvasti-kõvasti kinni, nurrun ja mõnulen täiel rinnal. Vahel kõditan oma kauni koheva sabaga inimese nina ka.

Mina, Karvapall

Aga kui tuppa astub ka teine inimene, siis pean ma kahjuks küll kohe oma sülepositsioonilt lahkuma. Sest mul on nimelt vaja pai saada võimalikult paljude inimeste käest. Seda ei saa lubada, et toas viibiks inimene, kes EI tee mulle pai. Eriline häbematus on muidugi see, kui pai tehakse mõnele teisele kassile, aga mitte mulle.

Kõik paid mulle!

Nagu mõistate, tunnen ma ennast siin jälle päris hästi. Asi on nimelt selles, et tubakolmest on viimasel ajal mitmed kassid koju ja hoiukodudesse läinud. Plats on n-ö puhas ja mina jälle tähelepanu keskmes! See meeldib mulle väga. Ma küll ei kakle ega nori teiste kassidega tüli, aga ega nende seltskond minus sellegipoolest vaimustust ei tekita. Ma langen kohe masendusse, kui neid siin liiga palju on. Minul pole neid vaja. Mul on vaja ainult inimesi. Oma päris isiklikke inimesi.

 Aga nii palju siis minust. Mõned teised kassid on siin siiski veel. Näiteks Freddy. Tegelikult väga tore ja viisakas poiss. Armastab väga teisi kasse, eriti Nunnut ja Rasmust. Ta kohe peab neil kaisus magama ja nendega külg-külje kõrval kõndima. Vahepeal tundub, et Rasmus ja Freddy on lausa siiami kaksikud, kes teineteisega külgepidi koos on, nii et paberileht ka vahele ei mahu. Aga Freddy'le meeldivad inimesed ka. Tegelikult ongi just tema minu kõige suurem konkurent, kellega nende tähelepanu jagama pean. Freddy on naljakalt armas ja tagasihoidlik, kuid ometi väga-väga pailembene kass. Vaatab inimeste poole altkulmu, häbelikul pilgul, kuid saba on tal nii püsti, et lausa selja kohal lookas. See tähendab, et olukord on tema jaoks tegelikult vägagi nauditav. Vaikselt kulgeb ta paitava käe alla ja põriseb nagu mootorsaag. Tõepoolest pole ma kunagi kuulnud, et ühelgi teisel kassil NII kõva nurr oleks! Terve tuba kajab Freddy nurrust. Ja ühtlasi on ta ka tubakolme kõige siidisema kasukaga kass. Jah, pean tegema selle möönduse ja tunnistama: Freddy kasukas on veel pehmem kui minu oma.

Freddy mängib

Nunnu ja Rasmus on samuti veel siin, kuid mitte kauaks. Rasmus läheb kolmapäeval oma päriskoju, seltsiks endavanusele emasele kiisule ja rõõmuks oma noorele perenaisele. See on talle kindlasti suurepärane kodu. Teisi kasse armastab Rasmus väga. Tahab kõigiga sõber olla. Ja inimesed meeldivad talle samuti. Eriti meeldib talle nende juures see, et nad sügavad ja paitavad :)

Rasmus

Nunnu läheb hoiukodusse Mustamäele. Seal ootab teda samuti kassist mängukaaslane ees. Usun, et see peaks ka Nunnule väga hästi sobima, kuna temagi poeb teistele kassidele aina külje alla. Aktiivne ja mänguhimuline on ta ka. Hoiukodus saab talle osaks personaalne hellitamine - perenaine on nimelt päevad läbi kodus ja saab Nunnule palju tähelepanu pöörata. Loodetavasti mõistab siis ka Nunnu lõpuks seda, mida mina juba ammugi mõistnud olen: inimesed on toredad, neid ei pea kartma, ja pai on mõnus!

Nunnu on tegelikult väga fotogeeniline poiss

Toast on meil välja kolinud ka Tiiu. Tema mulle meeldib, kuna liigselt külje alla ta ei poe ja toimetab rohkem omaette. Muidu on ta igati ontlik, sõbralik ja pailembene nurrukiisu, samuti ülipehme karvaga. Arusaamatu, miks ta siiani veel kodu otsib! Võib-olla just selle arusaamatuse tõttu jäigi ta nüüd pisut haigeks, nii et läheb paranema ja kosuma Mare juurde.

Tiiuke

Kotja on aga endiselt siin. Endiselt murelik ja hirmunud. Siiani elas ta puuris, kuid nüüd said kõik vajalikud protseduurid temaga tehtud - viimati eemaldas hambaarst tal mõned hambad, mille alla oli kole põletik tekkinud - ja talle anti n-ö "toaluba". Ehk siis jäeti ta puuriuks lahti. Kotja kasutaski võimalust ja tuli puurist välja. Esialgu leidis ta endale turvalise paiga riiuli all. Kuid mõne ja pärast avastas ta aknalaualt pesa ja kolis sinna elama. Ma kohe ei hakanud talle ütlema, et see pesa on talle liiga väike. See on kõige väiksem pesa meie toas! Paras Susie- ja Miku-sugustele 5-kuustele põngerjatele. Aga nemad on juba ammu kodus, nii et Kotja saab seal nüüd mõnusalt peesitada, ehkki ta on meie kõige suurem kass. Terve pesa on teda täis. Samas - pesa vähemalt venib! Ja läbi pesa saavad ka kassiabilised teda paitada. Kuigi Kotjale see veel väga ei meeldi, sest ta kardab, et talle tahetakse halba. Aga pole hullu, küll ta ümber mõtleb! Küll mina juba tean.

Kotja kõige väiksemas pesas

Tubakolme nimekirjas on veel kolm kassi, keda mina oma silmaga näinud ei ole. Olen vaid kuulnud, kuidas nendest räägitakse. Esimene nendest on Klaarika, lumivalge kaunitar ja samasugune kuninganna, nagu mina. Kuigi minu meelest on ta muidugi vähem väärikas. Mina olen rahulik ja väljapeetud, tema aga väga entusiastlik ja energiline. Praegu elab ta allkorrusel eraldi toas, sest see preili nimelt ei salli ab-so-luut-selt teisi kasse. Kui kas või teise kassi lõhna tunneb, laseb kuuldavale müriaadi kõrvulukustavaid urinaid ja huilgeid. Olen kuulnud, et ta on proovinud ka tubakahe Vassilit lausa läbi puuri rünnata. Aga nii see kipub vist tihti olema - kassid, kes armastavad üle kõige inimesi, ei salli silmaotsastki konkurente. Õnneks saab Klaarika varsti eraldi hoiukodusse, kaugele Tartusse. Seal on tema päralt kolmetoaline korter ja tervelt kolm isiklikku inimest. Oi, kuidas ma teda kadestan! Ja ta ise ei teagi, milline õnn teda ees ootab.

Klaarika teeb pappkastiga miilu-miilu

Veel olen kuulnud sellisest tegelasest nagu Joosu. Tema on veel karantiinis, aga varsti saab juba tuppa meie juurde. Ta on minu moodi mustvalge ja pikakarvaline, aga valget on rohkem ja musta vähem kui mul. Musta kahara saba otsas on valge tutt. Arvan, et see poiss hakkab mulle meeldima! Pidavat olema tõeline padjaloom, rahulik mõnuleja, kes oskab sooja tuba ja pehmet pesa vääriliselt hinnata. Ja ka muidu täiesti stressivaba, julge ning kartmatu sõber, tahab aga musitada, miilustada ja paipai saada. Noh, nagu minagi! Joosuga on meil veel üks ühine nõrkus, ja see on nimelt kammimine. Meile mõlemale meeldib hirmsasti, kui meie kohevat kasukat harjaga korrastatakse. See on ju nii mõnus tunne. Ühtlasi saavad ka sügelevad kohad korralikult kratsitud! Rääkimata sellest, et me näeme alati väga eeskujulikud ja siidised välja ning meie kasukais pole mitte ainsatki pusa!

Armas Joosu

Viimane loom, kellest ma täna räägin, on Villem. Tema saabus meile alles hiljuti. Kuulsin, et üks kassidega tegelev tädi leidis ta tänavalt, võttis tuppa kaasa ja kontakteerus Kassiabiga. Nii ta siis tubakolme hoole alla sattuski. Villem on kaua kodutuna tänaval ekselnud. Sellest räägib ka see, et need osad tema kasukast, mis peaksid olema säravvalged - nagu mul! -, on tolmust hallid. Aga Villem ei häbene oma määrdunud olekut sugugi, vaid miilustab aga kassiabilistega. Samuti üks täiesti stressivaba ja ülisõbralik poiss, kes tahab hullupööra suhelda ja tähelepanu. Inimesed räägivad kogu aeg, kuidas Villem oskab teha maailmakõigekurvemat häält ja nägu, kui neile läbi karantiinipuuri võre etteheitvalt otsa vaatab: "MIKS ma siin kinni olen??? Tahan välja ja suhelda!" Kannatust, kannatust, Villem! Kui sind on ilusti korda tehtud, saad sa tuppa teiste sekka, vabalt kõndima ja mängima. Ainult ma loodan, et mind ei ole siis enam seal. Mina loodan selleks ajaks olla juba oma päriskodus!

Villem