Valikud, valikud

Ärge te arvake, et meil tubakolmes valitseb pühade ajal samasugune tühjus nagu kaubamaja kingilettides! Meil on mõnusaid nurrujaid terve tuba täis. Nad kõik ootavad teid külla, endale pereliiget valima.

Bella tegelikult enam ei oota, vaid veedab jõulud koos oma uue peremehe Kareliga. Tema on nüüd õnnelik kass. Suures kassitoas talle ei meeldinud. Bella on ju selline diiva, et tahab olla inimese jaoks AINUKE ja mingite teiste kassidega ta suhelda ei taha. Kui kassisõbra unistuseks on suur kari kasse, ja tema ise üksinda nende keskel, siis Bella unistus oli täpselt vastupidine - palju inimesi, ja tema ainsa kassina nende seas, tähelepanu keskpunktis! Usume, et seltskondliku noormehe kodu on Bella jaoks see täpselt õige paik!

Kuninganna Bella

Bella asemele saime endale aga uue kuninganna, kellel nimeks Mirr. Imearmsa välimusega kassike, kohev ja pehme ja turris nagu üks mõnus üle-elusuuruses pudelihari. Mirril on suured silmad ja naljakas nägu ja seda nägu ümbritseb lõvilakana tohutu pahmakas karvu. Ja see karvarullike rullub oma puuris siia-sinna, lakkamatu nurrupõrin järel, et aga ometigi inimese käest pai saada. Ta tahab hirrrrmsasti suhelda ja mõnuleb õndsal ilmel, kui talle tähelepanu pööratakse. Aga nagu Bellagi, ei salli Mirr teisi kasse. Muidu võiks ta ju puurist välja tulla. Aga teisi kasse nähes pistab Mirr koleda häälega undama. Tardub paigale ja hakkab kurjustama, kõhisema. Meie loodame, et Mirrile saabub peagi kodupakkumine, sest suures kassikarjas on see uhke preili õnnetu. Stress aga mõjutab kasside immuunsust, mistõttu võivad kallale tulla mitmed haigused. Mirr, nagu Bellagi, tahab olla oma uues kodus ainuke kass.

Mirr

Siis on meil veel Siina, kes saabus Kassiabisse koos oma õe Killuga. Killu läks just paar päeva tagasi koju, Siina jäi maha koduootele. Kassiabisse saabudes olid õekesed üsna arglikud, ent õige pea avastasid, kui mõnus on pai saada. Nüüd jookseb Siinake vaid moe pärast algul eest ära, aga kui juba paitama hakata saad, on nurrupõrin kiire tulema. Siis unustab Siina oma hirmu, hakkab peaga müksima ja pai juurde küsima. Üks väga nunnu väike tegelane on ta. Siina on kõigest pooleaastane, nii et parimais noorusaastates, ja valmis sinu lemmikuks hakkama.

Siina

Õe Killu asemel sai Siina endale nüüd seltsiliseks Tiiu. Siina ja Tiiu on nii sarnase mustriga, et hoopis neid võiks õdedeks pidada. Mõlemad on rohke valgega triibikud. Tiiul on aga triibud selgemini nähtavad, Siina on natuke säbrulisem. Nad on ka umbes sama vanad, pooleaastased. Tiiu on rahuliku loomuga kassike. Eelistab kuskil omaette tukkuda, kuid paitamisest ei ütle samuti kunagi ära, vaid naudib seda täiel rinnal. Tema tuleb hea meelega ka ise mööda inimese jalgu nühkima, soovides suhelda. 

Tiiu

Meie toa kõige väsimatumad mürsikud on aga Miku ja Susie. Nad on inimesel kogu aeg kannul, uudishimulikud ninakesed igale toimetusele vahele segamas. Nad mängivad põrandapesumopiga ja sulistavad veekausis. Nad ronivad nurrudes sülle ja hüppavad su turjale käpakestega sõtkuma. Kui kummardad ükskõik millist kassi paitama, on Miku ja Susie esimesena jaol, et sa paitaksid hoopis NEID. Nad mängivad väsimatult ja söövad tõelistele teismelistele omase hundiisuga. Miku on suurem marakratt ja seikleja, Susiele meeldib aga kõige rohkem siiski end inimese süles kerra tõmmata ja rahulolevalt nurrudes tukkuma jääda. Ta on tõeline süleloomake. Mõlemad on väga sihvaka ja graatsilise kehaehitusega nagu orientaalitõugu kassid. Nemad on toarahva vaieldamatud lemmiklapsed.

Susie ja Miku

Teismeliste reas ei tohi unustada ka Freddy't, kes on viimastel päevadel suuri edusamme teinud. Tema on natuke tagasihoidlikum kui Siina ning eelistab enamasti koos Nunnuga ahju otsas põõnata. Nunnuga on nad tõesti nagu kaksikud, mõlemad mustvalged ja siidpehme karvaga, vaatamas sind äärmiselt terase, umbuskliku pilguga. Aga kui Freddy'le läheneda ja teda paitama hakata, kostab sedamaid üle toa võimas nurr. Tihti istub Freddy ka täitsa üksi ahju peal ja nurrub lihtsalt niisama, enda lõbuks, nii et seinad värisevad :) Freddy tahab tegelikult väga inimesega suhelda, ainult tibake julgust jääb veel puudu. Aga viimasel ajal on Freddy end tõesti kokku võtnud ja käib nüüd päris tihti ka põrandal ringi uudistamas. Üks kord, kui kassiabiline istus pingil ja hoidis Susie't süles, hakkas Freddy abilise ümber tiire tegema, ise häbeliku näoga tema poole üles vaadates ja ringe järjest koomale tõmmates. Lõpuks jõudiski Freddy abilise juurde ning tagurdas ettevaatlikult paikäe alla. See oli läbimurre. Freddy tuli ise suhtlema ja pai küsima! Sama kordus veel mitmeid kordi õhtu jooksul, muuhulgas silitas Freddy ka Killu uue perenaise jalgu, kes parasjagu oli oma kiisut koju viimas. Kassiabiliste süda sulab iga kord, kui mõni arglik kass hakkab tegema esimesi häbelikke suhtlemiskatseid inimesega. See näitab, et meie töö ei ole mitte tühja läinud ja et oleme suutnud külvata usalduseseemne ühte järjekordsesse väiksesse südamesse. Kõige toredam oleks aga, kui Freddy leiaks endale päris oma inimese, kelle südant vallutama hakata, ja seda võimalikult ruttu.

Freddy

Freddy'ga käib komplektis Nunnu, kes on inimsõbralikkuse skaalal Freddy'st pisut tagapool. Tema veel ise suhtlema ei tule, kuid paitamist naudib üha enam ning ka toas liigub julgemalt ringi. Nunnu on sellises naljakas faasis, et ta on tegelikult juba aru saanud, et inimesed pole ohtlikud ja et pai on ütlemata mõnus, kuid ta ei julge seda veel endale tunnistada :) Seega, kui keegi teda silitab, siis nurrupõrin hakkab tööle nagu rooste läinud vana mootor - alguses tulevad arglikud ja ebalevad nurruturtsatused, mis vahelduvad vaikusehetkedega, siis muutuvad need üha sagedasemaks, kuni lõpuks mootor lõplikult käima läheb ja sujuv, kõlav nurr üle toa kajab. Ise paneb Nunnu seejuures silmad kinni ja manab näole äärmiselt pettunud ilme - no kuidas ma siis nüüd niimoodi murdusin! Aga me teame, Nunnu, et tegelikult sulle inimesed meeldivad. Ja me ei jäta sind rahule, vaid paitame armutult, kuni sa meiega täiesti julgelt ise suhtlema tuled!
 



Nunnu

Nunnu vend Tupsu aga kolis ühe vabatahtliku juurde kodusele sotsialiseerimiskursusele. Temast võib edaspidi lugeda siit.



Tupsu

Lühikeseks vahepeatuseks kolis Tupsu endisesse puuri meie Rasmus. Tema saabus meile juba novembri keskel Tartust, kuid rea terviseprobleemide pärast on ta pidanud pikalt karantiiniruumis puuris istuma. Nüüd lõpuks on Rasmus terve ja saanud kätte kõik parasiiditõrjed ja vaktsiinid, nii et peagi saab ta tuppa vabalt jalutama minna. Rasmus on väga armas poiss. Ta on kindlasti olnud kodukiisu, kuid pidanud kaua tänaval elama. Ta tahab inimese lähedust väga, naudib paitamist ja tuleb ise juurde miilustama, nühkima ja nurruma. Samas võib ta kergesti ehmuda ja esimese puudutuse peale korraks võpatada. Ent kui aru saab, et talle tehakse pai, leebub kohe ja hakkab nautima. Rasmuse kasukas on väga huvitavat värvi, must, valge ja triibuline korraga. Esmapilgul tundub ta must. Aga valguse käes on näha, et tegelikult on ta tumemusta ja helemusta triibuline. Ja kui talle vastukarva pai teha, siis paljastub triibulise kasuka all luksuslik lumivalge aluskarv. Rasmus on riietatud peenelt nagu üks tõeline kõrgeausus. Kuidas see küll võimalik on, et nii kaunis kass pole endale ikka veel kodu leidnud?



Rasmus

Ja meie imeline pisike Karvapalli-nimeline karvapall on samuti endiselt koduootel. Hetkel mängib ta solvunut. Jah, just nimelt, sest Karvapall ei ole üldse õnnelik selle mürsikute laviini pärast, mis äkitselt tubakolme maandus. Karvapall tahaks tulla inimese juurde pai küsima, aga veel enne, kui ta kohale jõuab, on Miku ja Susie juba platsis. Üks süles, teine jalge ümber miilustamas. Seepeale keerab Karvapall solvunult selja ja kõnnib minema. Ja kui kassiabiline hiljem spetsiaalselt Karvapallile pai tahab teha, siis jookseb kõnealune preili hoopis eest ära, öeldes "Nüüd ma enam ei taha!". Karvapallike tahaks nii-nii väga minna oma päriskoju, kus keegi tema eest paisid ära ei võta, kus talle jätkub alati inimeste tähelepanu ja armastust. Ta on tõeline süle- ja miilukiisu, kui talle ainult võimalus antakse. Hetkel ei tunne ta end tubakolmes hästi.



Karvapall

Tutvustada on jäänud veel kaks kassi - Kotja ja uustulnuk, kellel pole veel nime. Kotja on kauni tabby-mustrilise kasukaga suur ja uhke kõuts, kes tuli meile Kundast. On teada, et kunagi on ta olnud kodukass. Kuid hiljem on ta aastaid tänaval kodutu-elu elanud. Selle aja jooksul on tema usaldus inimestesse kaotsi läinud. Püüame teha kõik endast oleneva, et seda taastada.



Kotja kardab

Uus valge kiisu on tubakolme nimekirjas alates reedest. Ta on rahumeelne emane kassike, kes leiti Merimetsa Selveri juurest. Terve päeva oli kassike Selveri ümber luusinud ja aeg-ajalt oli tal õnnestunud ka poodi sisse saada, kus ta siis ennast kassade all varjas. Selveri töötajad muudkui ajasid teda taga ja viisid välja tagasi. Kassi käitumine näitas selgelt, et ta on oma kodust hiljuti ilma jäänud. Õues ei osanud ta midagi pihta hakata ja üritas ikka inimeste hulka minna. Toredad inimesed korjasid kiisu Selveri juurest üles, pesid ta porist puhtaks, tegid parasiiditõrje ja võtsid ühendust Kassiabiga. Nüüd ootab see kaunis loom meie juures, et keegi ta omaks tunnistaks - kas siis endine või uus kodu. Iseloomult on kiisu väga väljapeetud ja sõbralik, kuid hetkel veel ehmunud. On näha, et ta on elanud turvalist tubast elu, võimalik, et olnud mõne vanainimese kass. Teisi kasse ta ilmselt näinud ei ole, sest nende peale undab ja uriseb läbi puurivõre.

Emane kiisu

Nagu näha, on neljajalgsete sõprade valik meil mitmekesine. Nii et tulge vaatama!