Freddy haarab sule

Tervitused üle pika aja selle blogi lugejatele! Mina olen Freddy. Otsustasin blogi kirjutamise mõneks ajaks enda peale võtta, sest kassiabilistel on käed-jalad kogu aeg nii tööd täis, et nad lihtsalt ei jõua. Nad käivad päeva ajal oma päristööl ja õhtul, ehkki väsinud, tulevad ikka järjekindlalt Kassiabisse meid vaatama, toitma, meiega mängima ja suhtlema. Askeldamist jätkub neil tihiti hiliste õhtutundideni. Seepärast otsustasingi neid vähemalt blogipidamisega natuke aidata.

Mina koristamist jälgimas

Noh, tegelikult on mul kasud ka sees. Te ju teate, et enne mind tegeles blogipidamisega Karvapall? Kirjutas, kirjutas, jäi lugejatele silma ja vot - saigi koju! Tal on nüüd niiii-niii hea kodu, et ma ei jõua ära kadestada. Loodan, et kui piisavalt hästi kirjutan, juhtub ka minuga samasugune ime ja minu pärisinimesed leiavad mu. Sellepärast kirjutan ma oma esimeses postituses peamiselt endast. Aga luban, et teine kord räägin ka teistest tubakolme kassidest natuke pikemalt.

Aga enne veel, et te ikka teaksite, kui hästi Karvapallil läheb, lisan siia ka kaks kirja, mis tema perenaine kassiabilistele saatnud on:

1) Preili Karvapall kohaneb mürinal, õigupoolest ta pole siin eriti võõrastanudki. Voodi all veetis umbes 10 minutit, siis kolis voodi peale ümber ja einetas ka esimese korra seal. Öösel vaatas kodu üle. Meie kutsume teda Palli ja Plika, mõlema nime peale tuleb lipates kohale. Tuleb ise sülle ja laseb ennast sülle võtta maast. Süles toimub siis akrobaatikaharjutus, kõigepealt seisab pea peal, põsk vastu inimese põlve ja saba seljas, siis mängib wihmaussi, keerutab ennast seljale ja kõhule ja ootab paisid, siis sätib ennast mugavalt tukastama, nina varrukas või taskus. Öösel käib imevaikselt ringi, keegi ei kuulegi, aga vahel saame köögis kokku:) Sööme ka hästi, Felixi konserv paistab lemmik olevat, ja toores hakkliha, kõigest meie söögist on ka alati maitsta saanud, keedumuna ja riivjuust jne. Aga kui keegi võtab singi kapist ja hakkab lõikama, siis Karvapall läheb täitsa öökulli nägu, silmad nagu rattad ja kõrvad pealael kikkis, tõuseb tagajalgadele ja piiksub tema kohta väga valju häälega Iiiiiiiiiiik, täpselt nagu ütlekski inimese kombel vaimustusega Siiiiink! Muidu ta teeb harva häält, peamiselt selle peale Kurr, kui talle öelda, et Palli on pai, viisakas tüdruk siis vastab et kurr, on jah. Ta on väga armas loomake. Loodetavasti ta tunneb ise ka meil ennast hästi. Pahandust pole midagi teinud, päeval ilmselt tudub suurema osa aega. Praegu ka magab peeglilaua peal, minu kassipiltidega sall külje all. Mul on hea meel, et ta siin on, sai täitsa õige kiisu valitud. Te olete teda ikka väga hästi kasvatanud.

Karvapall

2) Jälle natukene uudiseid kodust. Pisi-öökull Karvapall on õppinud vahepeal palju juttu ajama. Piiksub ja kurritab vaheldumisi  kuni keegi talle midagi vastab. Talle meeldib kui temaga räägitakse. Päris näuguda ta vist ei oskagi, ikka piiksub pisikese häälega. Eriti piiksub köögis radiaatoriäärse tabureti juures, seal istutakse kõige rohkem ja preilid saavad siis sülle alati. Mängima ja jooksma on ka hakanud, võtab nii järsud kurvid, et vahel on küljeli maas. Siin on suured toad, ruumi lipata. Pisikesi kergeid asju ajab põrandal taga, nagu pudelikork või paberist pall, lõngakerad talle ei meeldi. Pudelikorgiga võib kohe tükk aega jäähokit mängida. Süles pistab oma ninakese mulle näkku ja hõõrub põski näo vastu, meie kutsume seda suhupugemiseks. Minu meelest ta on kaalus ka juurde võtnud. Preili on meie juures päris rahul ja sisse elanud. Wihmaussi mängime ikka tihti ja magab ka sageli, jalakesed taeva poole.

Vot nii!

Aga minust nüüd ka natuke, ikka selleks, et ma ruttu koju saaksin! Esiteks olen ma väga ilus. Mitte kellelgi ei ole sellist unikaalset näomustrit nagu minul. Kõige uhkem olen ma kauni valge karvatupsu üle, mis mu nina paremal küljel kasvab. Kontrastiks on aga vasaku põse ja lõua peal ilusad mustad laigud. Ja kui keegi ütleb, et mul on nina viltu peas, siis ma ei solvu. On jah, ja just see teebki mind nii armsaks ja eriliseks.

Mina olen selline.

Teiseks, ma olen väga hea iseloomuga. Kuna olen alles noor kass, meeldib mulle väga mängida, aga samas jään alati viisakaks ja pahandust ei tee. Viisakus iseloomustab mind üldse igas valdkonnas. Ma käin ilusasti liivakastis. Teistesse kassidesse suhtun sõbralikult ja suure lugupidamisega. Inimesele ma end peale ei pressi, vaid lähenen tagasihoidlikult ja aupaklikult. Ma ei löö kunagi kedagi käpaga, konflikti korral eelistan hoopis eemale tõmbuda. Vajadusel olen nõus ka ilusti tabletti võtma ega sõdi vastu.

Teiste kassidega saan hästi läbi.

Mul on veel häid omadusi. Minu karv on erakordselt pehme ja siidine. See pole mingi liialdus ega enese üleskiitmine, vaid päriselt - igaüks, kes mulle pai teeb, saab aru, et ma olen tõesti pehmem kui teised. Lisaks oskan ma hea tuju korral oma saba täiesti rõngasse keerata. See on väga lihtne, sest mu saba on lihtsalt nii pikk! Ja mis kõige olulisem - mul on ka läbi aegade kõige kõvem nurrumootor tubakolmes! Kui mul on hea olla ja ma paitamisest ekstaasi satun, nurrun nagu traktor, nii et peaaegu on teise tuppa ka kuulda.

Mängin armsalt!

Miks ma siis ikka veel kodu ootan? Aga otseloomulikult samal põhjusel nagu Karvapall. Sest mina tahan enne inimesega tuttavaks saada ja siis muutun selleks nurrumootor-musirull-kleepkassiks, keda inimesed oma kodudes näha tahavad. Mul on suur soov inimestega suhelda ja ma ei karda neid, tulen tagasihoidlikult, pilk maas, ise nende juurde, surun end nende vastu ja jään lootusrikkalt paitamist ootama. Aga seda siis, kui ma neid juba usaldan. Kui võõrad Kassiabisse külla tulevad, et endale lemmikut valida, hoian ma eemale. Eriti siis, kui rahvast on palju ja nad räägivad kõva häälega. Palun saage sellest aru - olen väike tagasihoidlik ja kaitsetu loomake, kes ei soovi kellegi teele ette jääda. See ei tähenda aga, et ma vähem armastust vääriks.

Tere... kas tohiks paluda üks väike pai?

Ma olen vähemalt niisama tubli kui Karvapall, et olen jõudnud inimeste usaldamisel nii kaugele, nagu ma praegu olen. Minagi sündisin ja veetsin oma esimesed elukuud tänaval, Lasnamäe maa-aluses kassiurkas. Mul ei olnud kahejalgsete olenditega mitte mingeid kogemusi, kuni mind kinni püüti. Hiljem sain teada, et täitsa viimasel hetkel. Minu kodukohaks olnud urg aeti varsti kinni ja räägitakse, et mõned kiisud jäidki sinna lõksu. Mina pääsesin ja mulle anti võimalus saada armastatud, hoitud kodukassiks. Olen selle nimel kõvasti pingutanud, saanud üle oma hirmudest ja foobiatest ning avastanud, et inimloomad on tegelikult toredad, hoolivad ja mõnes mõttes ka väga kassisarnased loomad.

Siin pildil olen äsja tänavalt tulnud ja kardan veel.

Nüüd sooviksin ma endale saada seda PÄRIS oma inimlooma, kellega jagada oma kassirõõme- ja muresid, keda õhtuti koju oodata, kellele traktori kombel nurruda ja kelle vastu end usalduslikult suruda. Kas sina oled minu inimloom?

Äkki sina?