Tubakolme kevadine kontingent

Tervitus jällegi! Lubasin, et kirjutan natuke ka teistest tubakolme kiisudest. Nüüd siis täidangi oma lubaduse ja kirjutan. Kõige toredam-ilusam-vastupandamatum kass olen tubakolmes mõistagi mina, aga see ei tähenda, et teised kuidagi kehvad oleks. Vastupidi. Kasse leidub meil igale maitsele ja nad kõik on igati armastusväärsed ja toredad loomad.

Mina, Freddy

Alustan oma parimast sõbrast Kotjast. Tema tuli meile 2013. aasta lõpus, talvel. Ta on pärit Kundast, kus oli algselt kodukass, kuid siis visati ta lihtsalt tänavale. Jäi üleliigseks, noh. Kotja pidi enda eest võitlema hakkama. Kindlasti oli tal tihti külm, tal oli kõht tühi, ta kartis ja oli hirmus õnnetu. Mitu aastat elas Kotjake tänavakassi-elu. Tema õnneks leidus Kunda linnas aga üks väga tore inimene, kes tema pärast muretses ja Loomakaitse Seltsi poole pöördus. ELS-i kaudu jõudiski Kotja lõpuks Kassiabisse.

Kotja Kundas tänaval

Üldiselt tunneb Kotja end meie seltsis hästi. Tal on hea söögiisu, ta naudib sooja tuba ja teiste sõbralike kasside seltskonda. Aga usaldus inimese vastu on temas igatahes kuskile kadunud. Kes teab, mida ta oma 5-aastase elu jooksul on pidanud üle elama. Võib-olla tegi tema endine perenaine talle haiget. Aga võib-olla on ta lihtsalt pettunud inimestes, kes võtavad endale väikese armsa kassipoja ja siis ütlevad temast lihtsalt lahti, kui kiisu on kasvanud suureks ja muutunud tülikaks.

Kui inimesi pole toas, siis liigub Kotja rõõmsalt ja vabalt ringi. Aga niipea, kui inimene uksest sisse astub, tardub Kotja hetkeks põrandal toidukausi kõrval paigale, siis aga lidub kiiresti kuskile turvalisse kohta. Näiteks puuri peale või kõrgele riiulile. Seal siis lakub oma vuntse ja piidleb inimest kahtlustavalt.

Kotja Kassiabis

Kummaline on see, et kõige selle hirmu ja ärevuse kõrval meeldib Kotjale tegelikult väga pai saada. Aga seda ainult siis, kui ta inimese kätt ei näe. Nagu enamiku tänavakasside jaoks, on ka Kotja jaoks just lähenev käsi kõige hirmsam. Mina olen leidnud võimaluse, kuidas teda selle probleemiga aidata. Ma nimelt lähen ja poen talle sõbralikult külje alla ja hakkan temaga miilustama. Ja kui siis inimene mulle pai tegema tuleb, sätin ma end Kotja ja inimkäe vahele ja varjan niimoodi tema vaatevälja. Just tänu minule on inimesed saanud tihti ka Kotjale pai teha, libistades minu silitamise käigus nagu muuseas korraks käe ka üle Kotjakese selja. Ma loodan, et ta saab ikka varsti aru, kui paljust ta ilma jääb, kui end paitada ei lase! Pai on ju niiii-niiii mõnus!

Mina julgustan Kotjat

Järgmine kass, kellest räägin, on Tiiu. Arusaamatul põhjusel on ta ikka veel siin! Ta on täielik naiselikkuse kehastus. Graatsiline, kaunis ja sõbralik. Armastab vägaväga mängida, pai saada ja eriti kõva häälega nurruda. Okei, päris mitte nii kõva häälega kui mina, aga siiski igati korraliku koloratuursopraniga, kust võib välja noppida erinevaid noote ja toone.

Preili Tiiu

Kui neiu pai saab, siis hakkab ka tema saba täiesti oma elu elama, nagu üks tubakolme vabatahtlik ütles. Saba keerdub ja siugleb kõikvõimalikesse eri asenditesse. Alustuseks tõmbab ta saba endale niimoodi selga, et sabaots on kõrvade vahel. Kõik ju teavad, et kassi puhul näitab see head tuju! Siis keerab ta saba ühtpidi rõngasse ja siis teistpidi rõngasse ja siis moodustab sellega igasuguseid kunstipäraseid kaari. Mina küll nii ei oska. Üks omadus on meil Tiiuga siiski ühine, nimelt tahame me enne inimesega sõbraks saada ja siis muutume nurrununnudeks. Kui palju võõraid inimesi külla tuleb, siis hoiame igaks juhuks eemale. Seega tulge meid palun vaatama väikese ja rahuliku seltskonnaga ja varuge natuke kannatust. Enne võiksite seda ka lugeda.

Tiiu sabamängud

Nüüd siis Preisi. Tema on muidugi minu ja Tiiu täielik vastand selles mõttes, et tema mingit tutvusmiaega küll ei vaja ja on kohe kõigiga sõber. Alati valmis end kaasa pakkuma, alati igal pool ninapidi juures, suur inimestefänn, kaisukass, väsimatu mängija ja tõeline gurmaan. Toit on Preisi esimene armastus, eriti muidugi värske konserv. Preisi on tegelikult tervele tubakolmele oma käpa peale pannud. Tunneb end siin vist valitsejana, seetõttu kipub vahel teistele kassidele käpaga äsama ja tüli kiskuma. Inimesega ei käitu ta aga kunagi nii, vaid on täiesti usaldusväärne ja armas musiloom. Seega tahaks ta lihtsalt sellist kodu, kus teisi kasse ei ole. Aga on võimalikult palju inimesi :)

Preisi ootab sügamist

Maša iseloom on  mõnes mõttes Preisi omaga väga sarnane. Ka tema on täiesti stressivaba ja julge suhtleja, alati esimesena ukse peal vastas ja nõuab järjekindlalt tähelepanu. Ta pole vaid nii mänguhimuline kui Preisi ja nii palju ei söö ka. Samas on siiski tegemist aktiivse kassiga, kes vajab palju tegevust ja tähelepanu, muidu võib ta närviliseks muutuda. Ta on Preisist temperamentsem, särtsaka loomusega neiu. Maša vajaks võimalusel kodu, kus ta saab turvaliselt õues käia ja end välja elada. Ja vaadake vaid, kui kaunis pastelsetes värvides kasukas tal on.

Maša

Preisiga moodustab kena kontrasti Mustu. Mustu on umbes 1,5-aastane isane kass. Teda iseloomustavad kaks sõna: suur ja ilus! Mustul paistavad olevat head geenid, sest vanemad on pärandanud talle ideaalse kehaehituse, ta on igati proportsioonis, suur, sale ja sihvakas, kenade kollaste silmade ja läikiva kasukaga kassipoiss (mitte et mina vähem läikiv oleks muidugi). Tema ei ole Kassiabis tegelikult uus. Ta sattus meile 2012. aastal tibatillukese kassipojana, kes leiti kuskilt pärapõrgust ilma emata ja toimetati meile. Ta ei söönud siis veel iseseisvalt, nii et meie kassipoegade-esihoiukodu perenaine Mare Liiger võttis ta enda hoole alla. Mitu nädalat ei lahkunud ta Mustukese kõrvalt hetkekski, vaid võttis ta öösel kaissu ja päeval tööle kiirabisse kaasa, sest kassipoeg vajas iga paari tunni tagant lutitamist. See on ime, et Mustu ellu jäi. Aga jäi, leidis kodu ja kasvas tubliks, suureks ja terveks kassiks.

Mustu 2012. aasta sügisel Mare juures

Saatuse tahtel on Mustu aga nüüd, poolteist aastat hiljem, tagasi Kassiabis. Ta on kodukaotuse üle õnnetu, kuid varases nooruses kogetud soojus ja armastus, mida ta inimeselt sai, on temast teinud maailma kõige sõbralikuma ja usaldavama loomakese. Mustu usub, et inimesed on head ja tahavad talle parimat. Kui nüüd vaid tuleks keegi ja võtaks ta endale PÄRISEKS, mitte ainult ajutiselt ja hetketuju mõjul. Ausalt öeldes on ka minu suurim hirm see, et keegi võtab mu endale, siis aga jätab jälle maha. Pigem olen juba nõus kauem ootama, et tuleks see, kes mind tõesti-tõesti väga tahab.

Mustu nüüd tubakolmes

Mustu on küll olnud kodus ainuke kass, kuid tema läbisaamine teiste kassidega on üllatavalt hea. Eks arvab temagi, et ideaaljuhul peaks just tema tubakolmes peremees olema. Seetõttu ajab ta meid vahel taga ja kiusab, kuid midagi hullu ta kunagi teinud pole ja Preisi on temast igatahes ettearvamatum.

Mustu

Kissist ja Intsust räägin ma koos, sest nad tulid koos ja on siiamaani koos :) Nendegi lugu on kurb: algul suri nende perenaine, siis ka peremees. Nemad sattusid peretütre hoole alla, kel aga oli juba kass, lisaks väikesed lapsed ja ka mitte kõige suurem elamine. Kissi ja Intsu eest hoolitsemine oli noorele perele liig. Mina ütlen neile aitäh, et nad teadvustasid endale oma võimalusi ja tegid juba varakult otsuse, et ei saa neid endale jätta. Kissi ja Intsu heaks tehti parim, mis nende heaks teha sai.

Kissi

Mõlemad on väga toredad, rõõmsameelsed ja sõbralikud kassipoisid. 7-aastane Intsu on julgem, aktiivsem ja uudishimulikum. 9-aastane Kissi on rahulikum ja tagasihoidlikum. Uksele tulevad vastu mõlemad, küsivad ise pai ja suhtlevad inimesega heal meelel. Neil oleks küll hea meel, kui nad saaksid uude koju kahekesi koos.

Intsu

Kõige uuem asukas meie toas on aga Birgitta. Tema on leitud Keilast ja sattus meie sealsesse hoiukodusse. Algselt oli ta hirmus nohune ja turtsus kogu aeg, arsti juurde minnes selgus aga, et tal on lisaks nohule ka hoopis huvitavam probleem: suulaelõhe. Ka kassidel esineb seda defekti, mida inimesed hundikurguks nimetavad. Tavaliselt ei ela sellise probleemiga kassid täiskasvanueani välja, kuna nad lihtsalt ei saa korralikult süüa. Birgitta on aga juba täitsa täiskasvanud kass, ehkki väga nooruke. Birgitta on õnnesärgis sündinud. Ta sattus heade inimeste juurde. Nüüdseks on ta nohust terveks ravitud, talle on tehtud vajalikud parasiiditõrjed ja vaktsiinid. Arsti hinnangul saab Birgitta suulaelõhe operatsiooniga korda teha. See seisab veel ees. Siis saab ta lõpuks ometi korralikult neelata, ilma et toit ja jook ninna satuks ja teda lakkamatult aevastama ja nina löristama paneks.

Birgitta

Iseloomult on Birgittake täielik unistuste kass. Nii sõbralik, armastav ja usaldav, kui üldse olla saab. Kui ta sülle saab, siis surub end kirglikult inimese vastu ja vaatab andunult silma, ise innukalt nurrudes ja käpakestega sõtkudes. Ta võib vist küll tundide kaupa süles istuda. Hetkel on ta veel karantiinipuuris, nii et tema mänguhimulisuse ja aktiivsuse taset ei oska ma kommenteerida, kuid küll me ka selle peagi teada saame.

Süleloom Birgitta

Ja ongi aeg tänane postitus kokku võtta. Olge tublid, nautige kevadet ja tulge võtke Kassiabist endale üks kass aknalauale päikeselaiku peesitama!