Kuna tubakolme väljaõppinud blogija William on juba mõnda aega oma uues kodus elanud ja uut kass-kirjanikku pole siiani esile kerkinud, siis peavad vahel ka vabatahtlikud ise kirjutama. Mina siis nüüd kirjutangi. On ju vaja teile kõigile teada anda, mis meil siin vahepeal toimunud on.
Kõigepealt - Nipi on kodus!!! Läks Ida-Virumaale maamajja vanemale inimesele seltsiks ja hiirepüüdjaks. Nipi oli hea kodu ära teeninud, oli ta ju meie toa kõige staažikam kass ja viimasel ajal kuidagi mossi tõmbunud. Teadagi sellest, et kodu ikka veel ei paistnud.
 |
| Nipi |
Aga nüüd siss sellest, kes meie ridades kodu otsimas on. Toas lahtiselt on meil muuseas kõigest kaks kassi - Karvapall ja Nunnu. Karvapall on siin blogis juba palju tähelepanu saanud, aga saab veel. Palun võtke keegi ta endale! Ta on lihtsalt niiii-niiii armas. Väiksest arglikust Karvapallist on nüüdseks saanud toa kõige TÜÜTUM kass :) Ta on alati ukse peal vastas ja alati valmis pai saama. Ta siblib su jalgade ümber ega jää sinust sammugi maha. Ta hüppab ise sülle. Ta nurrub ja sõtkub ja mõnuleb. Ta näeb lihtsalt alati nii hirrrrrmus rõõmus ja rahulolev välja! Ja ta mängib. Väga armsalt.
 |
| Karvapall |
Nunnu on imepehme kasukaga suurt kasvu noor ja graatsiline kõuts. Aga erinevalt Karvapallist kardab tema endiselt inimesi. Ta ei tea, mida inimestest oodata. Teised kassid võivad vahel temaga õelad olla, kuid nad on vähemalt kassid. Nad on karvased, kõnnivad neljal jalal ja omavad saba. See on miski, mida Nunnu mõistab ja usaldab. Aga seevastu inimesed... need hirmsad, hirmsad inimesed! Kõrguvad ta pea kohal nagu koletud monstrumid, seistes oma kahel üüratult pikal koival ja sirutades tema poole oma suuri, paljaid, haralisi esijäsemeid. Kindla peale selleks, et Nunnule haiget teha ja ta igaveseks vangistada. Just selles on Nunnu päris kindel ja seepärast ta põgeneb.
Ainult mängimisele ei suuda ta vastu panna. Mängides laseb Nunnuke ennast lõdvaks ja lõbutseb korralikult. Ka siis, kui hirmus inimene seisab nii-nii lähedal ja tema käes on mänguasja teine ots.
 |
| Nunnu turvaliselt kõrgustes |
Toas on meil kaks puuri ka. Ühes elab Nunnu vend Tupsu. Imekena tähnilise kasukaga noormees. Tema oli Nunnuga koos hoiukodus, kuni otsustas ühel päeval kaminasse ronida ja pääses korstna kaudu õnnetul kombel pööningule. Pööningut, mis laiub kaheksa trepikoja kohal, käisid kassiabilised korduvalt läbi kammimas. Tupsule sai jäetud toitu ja seatud üles püüdmispuur. Samas majas elas õnneks üks Kasside Turvakodu inimene, kes meile lahkelt abikäe ulatas - vaid tänu temale saimegi ligipääsu pööningule. Koostöö tulemusel õnnestus lõpuks ka Tupsu kätte saada. Üks väga kõhn, ehmunud ja tahmane Tupsu, kes üksi pimedal pööningul rännates oli kaotanud usu inimestesse.
Praeguseks on Tupsu juba üle kuu tagasi Kassiabis olnud ja kenasti kosunud. Tahmasest tumetriibikust on jälle saanud helebeež kaunitar. Ainult tema usalduse võitmisega läheb veel aega.
 |
Tupsu
|
Teises puuris on alates eilsest tubakolme pesamunad Susie ja Miku. Nemad on kõigest nelja-viiekuused mürsikud. Siledad ja libedad pikaksveninud teismelised. Väga kenade läikivate kasukatega, hea isuga ja mänguhimulised. Nemad inimest ei karda, ehkki Susie jääb vahel vennast tagasihoidlikumaks ega soovi väga tormakat lähenemist. Aga vaikse, ettevaatliku lähenemise reegel kehtib tegelikult kõigi kasside puhul, nagu kirjutasime ka mõni aeg tagasi ilmunud postituses "Kassihuvilise meelespea".
 |
| Miku (mustvalge) ja Susie (hallvalge) |
Tuppa kolimist ootavad karantiiniruumis veel kaks tegelast. Üks neist on armas pehme nurrumootor Bella. Ideaalne kass. Ülimalt sõbralik, julge ja alati tähelepanunäljas neiuke. Sööb kõike, käib eeskujulikult liivakastis ja ei laamenda väga palju. No mis sa veel tahta oskad :)
 |
| Bella |
Ja siis on meil veel Hulkur Rasmus, lühidalt lihtsalt Rasmus. Tema jõudis meieni ühe kassiabilise tuttava kaudu lausa Tartust, kus ta oli Veeriku linnaosas juba kevadest saadik ringi hulkunud. Kassiabisse saabudes ei olnud Rasmuse tervis just kiita. Tänavaelu elades oli talle kõhtu tekkinud selline hulk erinevaid parasiite, et vähemalt pooltest polnud enamik kassiabilisi kunagi kuulnudki. Tänu uutele efektiivsetele süstidele sai Rasmus neist õnneks kiiresti lahti. Nüüd on ta terve ja tubli kassipoiss. Rasmuse juures väärib äramärkimist tema imepärane kasukas. Ta on nimelt väga huvitavat värvi - must, aga triibuline, samas valge aluskarvaga. Kas te olete sellist värvi kassi kunagi varem näinud? Vean kihla, et ei ole. Kes Rasmusele sellise kasuka pärandas, jääb meie jaoks vist igavesti saladuseks. Kindlasti on ta kunagi kodukiisu olnud, sest inimestega suhelda ja pai saada meeldib talle väga. Kuigi hulkuriajad on ka veidi talle mõju avaldanud, sest aeg-ajalt ehmub Rasmus kergesti. Ja võpatab, kui paikäsi teda puutub. Kuid kohe järgmisel hetkel ta sulab paitavate ja sügavate käte all nagu või, hakkab nurruma ja ennastunustavalt miilustama. Vot nii tore poiss on Rasmus. Ja ta on täiesti saadaval!
 |
| Rasmus |
No comments:
Post a Comment