Tuba kolme nädalakiri

Viimasel ajal on tuba kolme elanikkond kõvasti vähenenud. Selle tendentsi tasakaalustamiseks saabusid nädalavahetusel aga tuppa kaks uut kiisutüdrukut. Mõlemad jõudsid meile Kohtla-Järve varjupaigast.

Esimene neist on Camilla, pikakarvaline kilpkonnavärviline tegelane. Hirmus sõbralik ja ka väga julge, täiesti stressivaba kass. Sündinud on ta arvatavasti 2012. aastal, nii et nooruke alles. Kasvu poolest suuremat sorti. Karv on tal imeilus, pehme ja pikk. Camilla tahab väga inimesega suhelda, pai saada, talle meeldib ka süles istuda, nagu nüüdseks selgunud on, samuti on ta noore kassina huvitatud mängimisest. Ühesõnaga üks igati vahva ja sümpaatne preili.
Camilla infoleht Kassiabi kodulehel.
 

Camilla: olen ilus ja tean seda!

Teine daamike kannab samuti kaunist tüdrukunime - Diana. Tema on väiksemat kasvu kolmevärviline siledakarvaline kass, samuti väga sõbralik tegelane. Ehk paariaastane. Kui Camilla on julge ja uudishimulik, siis Diana paistab olevat pigem lepliku ja tagasihoidliku loomuga - nagu inimesed, nii on ka kassid ju erinevad. Igatahes lasi ta väga ilusti abilisel oma kõrvu puhastada - ei mingit agressiivsust ega vastuvõitlemist, pigem püüdis tasakesi eest ära minna. Aga heast iseloomust räägib juba see, et kuigi Dianale kõrvapuhastus ei meeldinud, ei jätnud ta ikkagi kordagi nurrumist järele :) Praegu on Diana veel puuris aklimatiseerumas ja steriliseerimisoperatsiooni ootamas, nii et see, kuidas ta põrandal ja teiste kassidega käitub, alles selgub. Tundub igatahes, et temast võiks saada Laimale hea sõbranna.
Diana infoleht Kassiabi kodulehel.
 

Diana: kas ma pole mitte armas?

Vanadest olijatest on meil toas alles veel Daune, Maxilla, Hermes ja Laima. Daune on endiselt kleepkass number üks, kes tuppa astunud kassiabilist esimesena tervitab, sülle ronib ja pai lunib. Samuti on ta endiselt ka maailma kõige näljasem kass. Esmaspäeval kadus kassipasteet Daune kausist nagu niuhti, nii et kui teine abiline veidi hiljem tuppa saabus, vaatas Daune talle süütute silmadega otsa ja kaebas, et teda on kuude viisi täiesti näljas hoitud. Vot selline daamike meil!

 

Daune: süüa?!?

Laima ei olegi kogu aeg peidus konserviriiulil. Esmaspäevased abilised leidsid ta aknalaual padjal peesitamas, kus preili meelsasti paisid ja hellusi vastu võttis, keerates ette kord üht külge, kord teist. Ka tema poole sirutatud mänguasja vastu tundis Laima mõõdukat huvi, jälgis seda ja katsus ka käpaga. Nurrumootor on sellel kiisukesel igatahes korras ja töötab täistuuridel :) Ja vaadake, kui sümpaatseks ta on läinud! Mittemidagiütleva välimusega kõhnast kassist on saanud täielik armsuse etalon. Ta on pontsakas, pehme, kohev ja ilusate näojoontega, kauni sümmeetrilise mustriga klassikaline must-valge kass.
 

Laima on nunnu!

Meie välejalgsel poisil Hermesel - muuseas on ta hetkel ainus noormees naistekarja keskel - tekkis vahepeal isegi võimalus koju saada. Inimesed olid ta pildi järgi välja valinud, ja pole ka ime, et ta valituks osutus, sest olgem ausad, ta on ikka üks väga kena välimusega noorhärra. Kui teda aga vaatama tuldi, siis ütles Hermese julgus üles. Ta puges peitu ja välja ei tulnud. Huviline oli õnnetu, et Hermes teda kardab. Seekord ta koju ei saanud.

Selles kassihärras peitub justkui lõhestunud isiksus: Hermes on ühel päeval ülisõbralik ja paimaias nurruloom, kes abilist kõikjale jälitab ja õhinal peaga müksib, et pai saada. Täpselt selline kass, keda kõik endale tahaksid. Julge, suhtlev ja aktiivne. Teisel päeval aga on ta nagu ümber vahetatud - endale ligi ei lase ja jookseb eest ära, nagu oleks alles äsja tänavalt tulnud ja kohtuks inimesega esmakordselt. Samas oli ta suvel hoiukodus ja seal oli täielik sõber. Nii et ilmselt on ikkagi nii, et Hermes peab saama endale oma isiklikud inimesed ja oma kodu, kus siis mõninga harjumise järel muutubki ta selleks ideaalkassiks, kes ta hoiukodus oli ja keda ka kassiabilised aeg-ajalt näevad.
 

 

Hermes - müstiline mees

Ja siis veel Maxilla, meie tabby-mustriline tasakaalukas ja iseteadev pontsu. Tema peesitab peamiselt ikka erinevates pesades, liikumas näeb teda harva. Aga liikuma ta peab, ja vahel ka vägagi energiliselt, sest esmaspäeval magas ta kõige kõrgemas kohas, mis meil toas on - Camilla puuri otsas padja peal. Ja mis muu pidi teda sinna viima, kui üks vägev hüpe? Aga kui inimene liiga lähedale tuleb, kirtsutab Maxilla nina ja eemaldub viisakalt. Ega ei saa ometi lasta neil inimloomadel liiga pealtükkivaks muutuda!
 

Maxilla: ärge segage, ma magan!