Miki - kauni karva all peitub ka kaunis hing

Näib, et ilusal kassipoisil Mikil on kaks poolust. Eile näitas ta korraks oma leebemat sülekassi külge. Võib-olla oli asi selles, et ta kohtus tolle kassiabilisega esimest korda. Võib-olla oli lihtsalt tuju hea, kuna õues hakkas juba sulama ja õhus oli tunda kevadet. Ja kevad, oh, kevad on ju aastaaeg, mis täis lootust. Lootust ka kasside jaoks, kes oma kodu ootavad. Päike käib kõrgemalt ja eks võib ju arvata, et ka kiisude südames toimuvad mingisugused muutused. Ikka paremuse poole. Igatahes Miki näitas oma leebet poolt: tuli ise ligi, nühkis peaga vastu abilist ja noris paisid. Kuulujutud kõhisevast kurjamist tundusid täitsa alusetud. Leebushetkede ajal sai isegi turjarohu ära pandud. Ja siis läks päike looja, saabus õhtu ja Miki leebus sai otsa. Ta hoidis taas eemale, nii et kõrvapuhastus ja kasuka kammimine jäid sel korral ära. Siiski, vahepeal lubas ta endale taas pai teha. Huvitav olend see Miki. Kass, kes moondub nagu libahunt ühest olevusest teiseks. Kindel on see, et ilusa kasuka all on peidus ka ilus hing ja Mikist, kes ometigi ju kodunt tulnud, võib saada taas süle- ja nurrukass.