Kui inimlaste puhul oodatakse pikisilmi neid hetki, mil maimuke kõndima hakkab, ning kikitatakse kõrvu esimeste sõnade püüdmiseks, siis tegelikult leiab sarnaseid tendentse ka kassimaailmast. Kui tegu endise tänavakiisuga, siis on iga edusamm rõõmustav. Esimene kord, kui kass ukse peale vastu jookseb. Esimene sõbralik pilk. Esimene pai. Ja tuleb välja, et ka esimene "mjäu". Karvapall, kes on kuu aega ühe kassiabilise juures hoiukodus elanud, sai ka viimaks tasase piiksu tehtud. Varem oli kuulda vaid susinat, eriti kui põliselaniku Miuga kaklusmängudeks läks, või nurru. Seda viimast on viimasel ajal ikka rohkem ja rohkem tulema hakanud. Aga ei ühtki piiksatust. Tekkis juba tunne, et äkki Karvapall ei oskagi "rääkida". Ja siis, esmaspäeva hommikul, kui toimus tavapärane hommikune sagimine ja inimese meelitamine jalasilitustega, vaatas Karvapall üles ja tegi suu lahti. Esimesel korral veel päris ei õnnestunud: suu küll avanes, aga häälepaelad ei vibreerinud, kiisu vaid maigutas suud. Proovis uuesti ja tuligi väike arglik piiksatus välja! On kuulda, et häält pole varem kasutatud, on natuke ebalev ja kähisev teine, aga küll harjutamine teeb meistriks!
No comments:
Post a Comment