Täna külastas kasse kassiabiline, kes eelmisel nädalal kordagi kohale ei jõudnud, kuna oli ära. Tundus, et kassid said aru, et nüüd tuleb viimast võtta ja kõik vahepeal saamata jäänud paid välja nõuda. Herman oli agar ja sõbralik nagu alati ning lõi abilist nähes valjult nurru, aga ülemise toa elanikud näitasid samuti oma kiindumust. Hermes oli kõige agaram paimanguja ja jälitas abilist terve koristamisprotsessi käigus. Kohev preili Daune ei jäänud muidugi temast maha ja tuletas näugumisega oma olemasolu meelde. Tagasihoidlik Laima püsis terve see aeg täpselt samas kohas, laual padja peal, aga temagi keeras teise külje ette, kui abiline paitamiseks käe sirutas. Laima küll väga ringi ei liigu (vähemalt mitte siis, kui inimesed külas), aga hing on tal õrn ning hellustest ei ütle ta kunagi ära. Tundub, et ta oleks päris tore diivanikass, noh nii, padja asemel, nurrub ja puha!
Kassidel oli ka säärane nägu ees, nagu poleks tükk aega süüa saanud, aga see on üpris tavapärane ilme. Samas, üks konservipurk oli üle põranda veeretatud. Ju siis üritati kambakesi purgi anatoomiale pihta saada, et ikka maitsva pasteedi maitse suhu saaks. Ei õnnestunud! Tore, et tuli abiline, kes kasside soove luges ja purgi avas. Kahju vaid, et kausside juurde kohe tormi ei joostud. Vaid Daune näksis natuke siit, natuke sealt. Kui Tom poleks dieedil ja eraldi kontoris, oleks tema kindlasti huviline olnud. Sõber-poiss Tom aga, kes nüüdseks kõigist oma hädadest üle sai ja vaktsineeritudki on, saab kaalutud koguse kuivtoitu ja vett. Nagu varemgi mainitud, oleks vaid oma päriskodu, kus piiramatult joosta ja mängida saaks, küll siis võiks ka toidulaua ääres lisapalakesi lubada.
No comments:
Post a Comment