Mina, Herman, olen teatavasti väga eriline kass. Kassiabis on mul terve sviit, personaalne teenindus ning päris enda suletutt. Hoolimata oma pealtnäha luksuslikust staatusest, on mul üks suur probleem, nimelt 80% oma päevast pean mööda saatma üksniduses, seltsiks ainult aknatagused möödakäijad. Sestap on juhtunud, et keset paisessiooni olen vabatahtlikule hammustamisega märku andnud, et kuigi mul on tema kohaloleku üle hea meel, olen siiski stressis. Kerge näksimisega utsitan teda paremale ja innukamale koduleidmistööle. Olen ju ometigi väga sümpaatne ja sotsiaalne isend.
Suhtluskriisi leevendamiseks võetakse mind aeg-ajalt teisele korrusele kaasa. Oma sõprade otsingust kirjutaksingi täpsemalt. Teisele korrusele liigun tavaliselt suletuti järel, muidugi teen ka kõrvalpõikeid ning jooksutan vabatahlikku, kõik ikka tema hea tervise ning kehalise aktiivsuse nimel. Kui seekord tuppa jõudsin, vaatasin esmajärgus üle toidulaua. Kalli külalise saabumise puhul eeldasin, et kokkuhoid pole päevakorras, ise võtsin külakostiks kaasa oma suurepärase iseloomu. Mind ootas ees kolme erinevat sorti krõbiniad ning hapukoor. Härrasmehena hoidusin liialdamisest, kuid ülemise korruse hapukoort mekkisin küll ja paar krõbinat ei teinud ka liiga. Märkasin, et minu saabumine äratas omajagu tähelepanu. Olukorrast parema ülevaate saamiseks võtsin positsiooni sisse aknaalusel padjal. Pidasin maha sisemonoloogi: "Nii-nii, kellega tasuks proovida sõprust sobitada - mustvalge Härra teisel aknal ei ole päris minu maitse, too tabby-mustriga noormees Mowgli tunneb minu vastu huvi, ilmselt on tegemist samasuguse muheda vennaga nagu mina. Ooo... tumba küünte teritamiseks ning kõrge kraapimispost - vot see on elu, nüüd alles õhtu algab ja kes meil siin on..."
Laua all korvis magas veetlev daam Maxilla, läksin istusin tema kõrvale, sobitasin tutvust. Kui pikk silmavaatamine tulemust ei andnud, puudutasin teda kergelt käpaga, mille peale proua asemelt kiirelt tõusis ning putku pani. Jooksin muidugi kiirelt järgi, lootes põnevat sabatagaajamismängu, mis kahjuks jäi üüriseks. Olin Maxilla märke valesti mõistnud. Lonkides tagasi nurka, avastasin eriti kauni sabaga preili Daune, sabad on minu üks suurimaid nõrkusi: nõtked, vonklevad ning karvased. Kahjuks lugesin ka tema pilgust välja eitava vastuse, oli teine üldse kummalises tujus: terroriseeris Hermest ning näksas paaril korral vabatahtlikku.
Istusin parajasti tumbal, kui tuppa lendas roheline suletutt. Tavaliselt ei suuda ma nendele vastu panna, aga seekord jäin võrdlemisi rahulikuks, näidates, et suudan ka mänguasju jagada. Enamasti jälgisin tumbal istudes noorisandate - Hermese ning Mowgli - mängulist duot. Kui ülemisel korrusel toidud ette kantud ning mängud mängitud, läksime taaskord vabatahtlikuga koos alla. Aeg oli möödunud kiirelt. Olgugi et endale püsivat mängupartnerit ei leidnud, on teiste kassidega tore maailmaasju arutada.
No comments:
Post a Comment